Tuhkrute adrenaalhaigus - tuhkruomanikele
Adrenaalhaigus on tavaliselt keskealisi ja vanemaid kolme- kuni setsmeaastaseid) tuhkruid tabandav sündroom. Tervel tuhkrul toodavad adrenaalnäärmed ehk neerupealised – NB! neerudega pole sel haigusel midagi pistmist! - mitmeid erinevaid hormoone, mis reguleerivad kehas mitmete elundkondade tööd.
Haige või liiga aktiivne tuhkru adrenaalnääre toodab reeglina liigselt suguhormoone. Kõige sagedamini on tegemist näärme suurenemise ehk hüperplaasiaga kuid esineb ka nii hea- kui pahaloomulisi kasvajaid. Siirdeid need kasvajad tavaliselt ei anna kuid mõned kasvajad võivad kasvada ümbritsevatesse kudedesse ja organitesse.
Uuringud on näidanud, et adrenaalhaigus ilmneb kastreerimise või steriliseerimise tagajärjel. Täpne põhjus peitub keerulises süsteemis. Lühidalt – kastreeritud või steiliseeritud loom ei produtseeri enam suguhormoone ja sellega pole tema kehas enam tagasisidena toimuvat vastumõju ajus toimuvatele teiste hormoonide tootmisele. Eriti puudutab see luteiniseerivat hormooni (LH), mille liig pidevalt mõjutab adrenaalnäärmeid ja lõpuks põhjustab neis rakkude muutusi (hüperplaasiat või kasvajarakkude tekkimist), mis väljendub tuhkrute adrenaalhaigusena.
Tekib küsimus, miks tuhkruid steriliseerida/kastreerida. Selleks, et vältida teisi tõsiseid terviseprobleeme ning muuta nad paremateks ja sõbralikumateks lemmikuteks.
Kõige levinum adrenaalhaiguse tunnus on sümmeetriline karvakadu, mis tavaliselt algab sabajuurelt või selle lähedalt ja levib pea suunas. Kui asjaga midagi ette ei võta, muutuvad haiged tuhkrud peaaegu kiilakaks, nahk muutub õhukeseks, väga sügelevaks ja kuivaks. Hoolimata kastreerimisest või steriliseerimisest võib haigel loomal tekkida jooksuajale sarnane käitumine tesiste tuhkrute või inimeste suhtes. Vahel võib selline käitumine olla ainukeseks haiguse tunnuseks. Emastel tuhkrutel tekib häbeme turse, isastel raskendatud urineerimine, või korduvad kuseteede põletikud tänu eesnäärme suurenemisele ja põletikule. Mõnedel loomadel võib langeda lihastoonus, nad võivad muutuda loiuks ja nõrgaks. Vahel võib märgata karvastiku kollakamaks värvumist ja iseloomuliku lõhna tugevnemist.
Diagnoos pannakse tavaliselt haiguse klassikaliste tunnuste alusel. Mõnedel tuhkrutel võib tekkida aneemi – eriti emastel, kel hormoonidel on lastud pikemat aega mõjuda. On võimalik ka mõõta spetsiaalselt adrenaalnäärmete poolt toodetud hormoone vereseerumis. Tõusnud väärtused toetavad adrenaalhaiguse diagnoosi. Ultrahelis võib vahel näha suurenenud neerupealist. See on oluline eriti sel puhul, kui valikus on ka näärme kirurgiline eemaldamine. See on ainus adrenaalhaiguse ravi. Parempoolne neerupealis asetseb väga lähedal suurele veresoonele (õõnesveen). See muudab operatsiooni väga keeruliseks. Kuna adrenaalnäärmed reguleerivad paljusid elutähtsaid funktsioone, vajavad opereeritud loomad eluaegset asendusravi ja jälgimiseks korduvaid vereanalüüse.
On mitmeid erinevaid ravimeetodeid peale operatsiooni. Need kaotavad tihti kõik selle haigusega seotud tunnused nagu karvakadu ja nahaärritus kuid ei ravi haigust ennast. Nende mõju olenebsellest, milliseid hormoone ja kui palju haige neerupealis toodab. Samuti peab arvestama, et ravimid ei mõjuta neerupealise kasvu ja kasvaja arengut.
Üks võimalus ravimitest on pikatoimeline implantaat, mille mõju kestab tavaliselt poolest kuni kahe aastani. See kujutab endast riisitera suurust graanulit, mis süstitakse naha alla ja mis väljastab toimeainet pika aja jooksul. See aitab ka haigust ennetada, surudes tuhkru loomulikul paaritushooajal suguhormoonid maha.
