Teadmisi tuhkrutest

Muidugi ei jäta ma kasutamata võimalust oma kalleid eksponeerida. Vitamiinipasta paneb imesid tegema...

Mustela putorius furo – kodutuhkur e. Valgetuhkur. Ladina keelest otse tõlgituna hiiresööja haisev varas. Pärineb Euroopa või Siberi ahmist. Erinevatest allikatest võib leida erinevaid andmeid.

Kui metsiku tuhkru pojad enne silmade avanemist inimkontaktiga harjutada, tulevad neist taltsad.

Esimesed märkmed kodustatud tukrutest pärinevad ~350 a. EK Aristoteleselt. Euroopasse toodud ilmselt romaanlaste või normannide poolt. Kasutati näriliste hävitamiseks kodudes ja farmides, jäneste jahiks nii inimsöögiks kui arvukuse piiramiseks.

Võimeline murdma endast suuremat saaklooma. Liigub väga väikestes ruumides paremini kui kass. Kasutati ka laevadel rottide vastu.

Ka tänapäeval UK-s spordina. Ajavad jäneseid urgudest välja, kus koerad nad kinni püüavad või inimesed püsside või võrkudega jänesed maha lasevad või kinni püüavad.

Ferretlegging – rahvuslik spordiala Suurbritannias. Võistlejatel seotakse püksisääred pahkluu kohalt kinni ja pükstesse lastakse tuhkur. Võidab see, kes kõige kauem vastu peab. Rekord kuulub 72-aastasele Yorkshire`i mehele 5 tunni ja 26 minutiga.

Kasutatud kaablite transpordiks läbi kaablikanalite, biokatsetes katseloomadena, eriti inmese gripiviiruse uurimisel kuna tuhkur on sellele viirusele vastuvõtlik ja põeb grippi inimesega sarnaselt.

Lemmikloomana puhas, väike, sotsiaalne. Tähtis on omanike teadlikkus. Ei sobi alla 6-aastastele lastele. Miinuseks on sagedased kasvajad vanemas eas. Mõnes US osariigis lemmikloomana keelatud, mõnes on vaja eriluba.

Kehaehitus.

Pikk torujas kere, lühikesed jalad – sobib väikestest avaustest läbiminekuks ja väikestes ruumides liikumiseks. Selg on väga painduv ja seda saab keerata 180 kraadi, mis võimaldab ka kitsas torus ümber keerata. Kael on pikk ja jäme, peaaegu sama lai kui pea lõualiigese kohalt. Tänu sellele on raske kasutada kaelarihma. Küüsi ei saa sisse tõmmata ja tuhkur kasutab neid põhiliselt kaevamiseks ning haaramiseks. Võivad ronida mööda võrku või horisontaalset võre.

Isastel, kes kastreerimatult jõuavad suguküpsuseni, on kehamass tavaliselt umbes kaks korda suurem kui emastel. Emased on ette nähtud selleks, et nad pesa lähedal poegi kasvataksid ja selleks vajab väike keha vähem toitu. Nii jääb poegadele rohkem süüa. Isane peab kaitsema oma territooriumi ja võitlema õiguse eest paarituda võimalikult paljude emastega. Steriliseerides enne võõrutusiga, kasvavad emased suuremaks. Isastel, kes kastreeriti vara, ei kujune välja tugevat kaela ja õlalihastikku.

Keha rasvasisaldus sõltub aastaajast. Suvel on seda vähem, talvel rohkem. Paremini on see märgata steriliseerimata/kastreerimata loomadel ja vahe võib ulatuda kuni 40%.

Kõige loomulikum värvus on soobel, mis sarnaneb Euroopa ahmiga. Teised naturaalsed värvused on albiino ja kaneeli ehk liivakarva (cinnamon, sandy), kes sarnaneb Siberi ahmiga. Põhja Ameerikas on looduses elunev mustade jalgadega valge tuhkur väljasuremisohus.

Karvavahetus toimub reeglina kaks korda aastas. Karvastiku värvus ja struktuur sõltub aastaajast, suvel on karv lühem ja tumedam, talvel pikem ja kohevam ning heledam. Karvastiku värvus muutub ka vanusega, paljud hõbedased võivad muutuda mustasilmseteks valgeteks. Maski kuju võib muutuda iga karvavahetusega.

Äraaetud karva tagasikasvamine sõltub aastaajast, tervislikust seisundist ja vanusest ning võib aega võtta nädalaid või kuid. Algul võib uue karva kasv olla näha läbi naha sinaka varjundina.

Nahk on paks ja tihe, seda eriti kaelal, mis on praktiline võitlustes ja paaritumisel. Nahal pole higinäärmeid, mis tähendab seda, et tuhkur võib kergesti soojas üle kuumeneda. Nahas on väga aktiivsed rasunäärmed, eriti annavad need tunda paaritumishooajal, kus aluskarv muutub tänu nende näärmete intensiivsele tegevusele kollakaks ja kogu kasukas õlikaks.

Pärakunäärmed nagu kõigil kärplastel. Ei pritsi kaugemale nagu skunks. Nõre on vinava haisuga ning seda kardetakse tuhkrute puhul kõige rohkem. Tuhkur võib pärakunäärmeid tühjendada ärritudes, kartes, püüdes teisi loomi (ka inimest) peletada, aga ka lõdvestudes – näiteks süles mõnuledes.

Tuhkur näeb hämaras suhteliselt hästi – esivanemad jahtisid hämaras ja pimedas. Värvide eristamine pole teada, arvestades silma ehitust peaks see olema võimalik. Liikuvat objekti ründavad. Kõige paremini pidavat nad nägema põgeneva hiire kiirusega liikuvat objekti. Selleks võib olla ka pall, jalad jne.

Maitse-eelistused arenevad kolmandal elukuul, selle tõttu on hiljem uute maitsete suhtes umbusklik ja uue toiduga harjutamine vaevanõudev.

Käitumine

Tuhkur säilitab ka lemmikloomana pidamisel metsikute esivanemate füsioloogia ja käitumise. Kodustamine on muutnud tuhkru kartmatuks inimeste suhtes ja tänu sellele suudab ta uusi olukordi ja ümbrusi avastada hirmuta. Tähelepanu ja valmisolek põgenemiseks on vähenenud.

Tuhkru metsikud esivanemad elasid üksikutena ja puutusid omasugustega kokku ainult paaritumiseks. Kodustatud tuhkur elab tihti rahumeelselt kogukonnas, eriti kui on steriliseeritud/kastreeritud, säilitades mängulise käitumise, territooriumi märgistamise ja jahiinstinkti.

Agressiivne mäng õpetab jahipidamist ja kaitseoskusi. See algab umbes kuuenädalaselt ja areneb täiskasvanueani. Ka täiskasvanult armastavad nad mängida, eriti tuttavas seltskonnas. Tõsised rünnakud võivad esineda võõraste tulekul või hirmunud olekus. Levinuim võte on kaelast hammustamine. Seda teevad nii emased kui isased, eriti aga isased emast paaritades. Tuhkrul on väga tihke nahk, seda eriti kaelal ning nad taluvad tugevaid hammustusi selles piirkonnas erilise vaevata. Lisaks on kaelast hammustamine jahipidamisel kiire viis saagi tapmiseks. Teised agressiivse mängu osad on ründamine küljelt, tantsimine, siksakiline taganemine ja kluksuv häälitsus. Kaitsekäitumise hulka kuuluvad kõhisemine, kriiskamine ja lõugade laksutamine. Kriiskamine on seotud hirmu mitte valuga ja võib olla küllalt vali. Hammustamist vähendab kibeda aerosooli pihustamine tuhkru kaelale, omaniku kätele ja jalgadele.

Tuhkru ahmist esiisa elas maa-alustes käikudes ja urgudes, mille ta võttis üle teistelt loomadelt ning kohaldas selle endale sobivaks. Kodus armastab tuhkur kaevuda pehmesse materjali nagu mööbel, vaibad ja liivakast. Samuti meeldib neile seestpoolt uurida torukujulisi esemeid ja magada varjatud kohas. Ahmid on väga puhtad loomad ja ei urineeri ega rooja kunagi uru lähedusse. Nad kasutavad uriini, väljaheiteid ja pärakunäärmete nõre oma territooriumi märgistamiseks. Tuhkur nagu ahm püüab urineerides ja roojates tagurdada vertikaalse pinnani ning pärast jätta oma anaalnäärmete lõhna nühkides pärakut mööda ümbritsevat pinnast. Lisaks võib kastreerimata isane nühkida oma kõhtu ja külgi vastu piirdeid et jätta endast maha nahaõlide lõhna.

Tundub, et saaki otsides kasutavad tuhkrud pigem haistmist kui nägemismeelt. Kui objekt on positsioneeritud, ründavad nad liikuvat objekti ja üritavad teda kaelast hammustada. Kodused tuhkrud armastavad vahel rünnata liikuvaid esemeid nagu jalad, veerevad pallid või teised loomad.

Kuna tuhkur on maapinnale lähedal, siis suure osa ajast veedab ta nuuskides maapinda ja uurides nii ümbrust. Sellega tõmbab ta ninasse tolmu ja prahti ning sellest tulenevalt aevastab tihti. Tuhkru aevastus on valju kõlaga ja tihti ei saada aru, kas loom aevastab või köhib. Kui aevastamine pole sage ja muid haiguse tunnuseid pole, ei ole vaja muretseda.

Paljunemine

Nii isase kui emase tuhkru paljunemistsükkel on seotud valguspäeva pikkusega. See algab päeva pikenedes. Põhjapoolkeral on tuhkrute paljunemisperiood umbes märtsist augustini. Spermatogenees toimub detsembrist juulini ja mumandid on sel ajal suurenenud. Lisaks tugevneb sel ajal mõlema soo esindajatel naha õlide ja uriini lõhn. Valge tuhkru karvkate muutub kollakaks.

Emased tuhkrud on sesoonselt polüestrilised ja indutseeritult ovuleerijad. Paljunemisperioodil suurenevad neilgi märgatavalt välissuguelundid. Ovulatsioon toimub 30-40 tundi peale kopulatsiooni. Paaritumine ise on lärmakas. vägivaldne toiming, kus isane haarab emasel turjast, veab teda mööda maapinda ringi ja paaritab korduvalt. Kui emane on valmis, muutub ta selles haardes lõdvaks. Normaalne tiinus kestab 41-43 päeva. Emane kasvatab poegi üksi. Tiinust võib ultraheliga määrata umbes 14. päevast alates. Kui emane ei tiinestu, järgneb ebatiinus. Kui emast ei paaritata, jätkub jooksuaeg kuni sobiva valguspäevade perioodi lõpuni, paarituseni, hormoonravini või surmani emassuguhormoonide liia tõttu.

Pojad sünnivad pimedate ja kurtidena, õhukeselt kaetuna valgete karvakestega. Kolmandaks päevaks hakkab karvade värvus muutuma kui tegemist pole albiinoga. 21. elupäeva paiku hakkavad pojad liikuma ja võivad süüa pehmet toitu. Silmad ja kõrvad avanevad 32.-34. elupäeval. Võõrutamine toimub 6.-8.-nädalaselt. Emata jäänud tuhkrukutsikaid on väga raske üles kasvatada.

Pidamine

Tuhkur on intelligentne ja uudishimulik loom, keda ei tohiks pidada väikeses puuris kinniselt. Nad vajavad mänguruumi, kus saavad ohutult uurida ja avastada erinevaid esemeid – karbid, kastid, kotid, torud. Ala tuleb teha tuhkrukindlaks, st igasugune võimalus nende väljapääsemiseks tuleb välistada. Lisaks tuleks arvestada, et tuhkrud armastavad kaevuda mööblisse. See pole ainult ebameeldiv vaid võib olla ke eluohtlik, kui tuhkur neelab porolooni ja saab sellest sooleummistuse. Lisaks armastavad tuhkrud, eriti alla aastased, närida ja neelata kummist ja lateksist esemeid, millele võib järgneda soolteummistus.

Parim paik tuhkru eraldamiseks on traatpuur. Kinnine, klaasist ruum ei kõlba puuduliku ventileerituse tõttu. Puidust puur on mõeldav kuid sel juhul tuleb mõne kergestipuhastatava materjaliga katta selle põrand ja seinte alumine osa sest muidu on seda raske puhastada.

Kui tuhkruid peetakse õues, peab neil olema koht, kuhu varjuda päikese eest. Üle 32 soojakraadi pole neile hea. Kuna nende nahas pole higinäärmeid, kuumenevad nad kergesti üle. Alla 20 kraadise välistemperatuuri puhul peab neil olema soojendusega varjualune.

Hoides tuhkruid kliinikus statsionaaris, peab arvestama nende põgenemisvõimet isegi läbi väga kitsastena tunduvate pragude. Samuti peab neil olema varjatud koht magamiseks. Ilma selleta on nad stressis. Selliseks kohaks võib lisaks spetsiaalsetele saadaolevatele pesadele ja torudele kasutada vanu T-särke, kampsuneid, riidest kotte, rätikuid. Piisav on ka pappkarp sissepääsuavaga kui tuhkur kipub riidest pesa närima.

Peres, kus on mitu tuhkrut, peab olema vähemalt üks magamiskoht tuhkru kohta.

Tuhkru mänguasjad ei tohiks sisaldada kummi ega lateksit. Selle asemel sobivad hästi paberkotid, riidest beebi- või kassimänguasjad, tugevamast plastikust või metallist esemed. Tuhkrud armastavad ronida ja joosta läbi silinderjate objektide – sobivad plastikust kanalisatsiooni- ja ventilatsioonitorud jne.

Väidetavalt on tuhkruid lihtne õpetada kasutama liivakasti. Kuna tuhkrud armastavad oma hädade tegemiseks tagurdada, peaks liivakast olema kõrgete servadega. Soovitatav on granuleeritud saepuru. Kuna tuhkrul on lühike seedetrakt, ei pruugi loom alati õigeks ajaks oma puuri kastini jõuda. Sellepärast oleks vajalik mitme kasti olemasolu majapidamises kui tuhkur on lahtiselt.

Toitmine

Tuhkrud on lihasööjad, kes peaksid ära sööma kogu saaklooma. Nende ahmist eellased tõid saagi oma urgu ja sõid seda vähehaaval mitte ei õginud ennast täis. Tuhkrul on väga lühike seedetrakt väga vähese mikroflooraga, mis tähendab, et nad ei suuda seedida kiudu ja ei omasta hästi süsivesikuid. Looduses tarbivad nad vaid pooleldi seeditud süsivesikuid, mis leiduvad saaklooma maos. Sellest tulenevalt peaks tuhkru toit olema rasvarikas energia saamiseks, sisaldama rohkelt kõrgekvaliteedilist lihavalku ja võimalikult vähe süsivesikuid ning kiudu. Kui tuhkur sööb ainult oma saaklooma täies ulatuses, on tema väljaheide vähene ja tahke.

Kõige rohkem kodutuhkruid sööb loodetavasti kvaliteetset kuivtoitu. See sisaldab siiski palju teraviljakiudu, et toit säiliks ja püsiks ettenähtud olekus. Suur hulk taimset valku söögis võib põhjustada kusekivide teket. Liigne süsivesikute sisaldus toidus mõjub halvasti pankreasele. Tuhkrutele meeldib magus maitse. Paljud tootjad kasutavad seda ära tuhkrumaiuste tootmisel, mis on pigem kahjulikud. Kuivtoitu sööva tuhkru väljaheide on formeerunud kuid pehme, mahukas ja võib sisaldada nähtavalt seedimatut teravilja.

Kuivtoiduga söötmisel tuleb vaadata pakilt kõigepealt toorvalgusisaldust (crude protein), mis peaks olem 30-35% ja pärinema põhiliselt kvaliteetsest lihast mitte teraviljast. Rasvasisaldus peaks olema 15-20%. Kuivtoidu komponentide loetelu on toidupakil antud nende hulga järgi, kahanevas järjekorras. Kolm esimest tuhkru söögis peaks olema liha.

Kuna söök on kuiv, võib selle jätta ette pikemaks ajaks. Tuhkrud armastavad siiski peita osa toidust kuskile mujale, matkides sellega esiisade kommet osa saagist urgu tassida.

Kasvavate kutsikate toidus peaks olema 35% valku ja 20% rasva ning toitvad emad vajavad 20% rasva ning topelt hulka kaloreid võrreldes mittetiine tuhkruga.

Kuivtoidule võib anda lisaks värskeid tooreid siseorganeid või liha ja muna. Mõlema kvaliteet peab olema piisav inimtoiduks. Toidule võib lisada Omega-3 õli, kalaõli või liharasva, et tõsta selle rasvasisaldust. Jälgima peab, et rasvad ei oleks rääsunud.

Kuigi tuhkrutele meeldib piim ja puuviljad, ei tohiks neid anda, sest omanikud pakuvad sellega tihti üle ja nii väheneb tervislikuma toidu söömine ning kasvab suhkrute ja kiududega ületoitmine.

Tuhkrud omandavad oma söömisharjumused neljandaks elukuuks ja nii on täiskasvanud tuhkrut raske millegi uuega harjutada.

Kuna tuhkru seedetrakt on lühike, pole vaja neid tühja kõhuga võetud analüüsideks, k.a. vere glükoositaseme määramiseks näljutada kauem kui 3 tundi. Kuus tundi on enam kui küll, et tühjeneks seedetrakt soolelõikuseks.

Vesi peab alati olema kättesaadaval kas pudelist või raskest materjalist kausis. Kui loom pole harjunud pudelist jooma, peab teda harjutama. Kuna ka harjunud loom eelistab kaussi, siis tuleb seda eriti arvestada haige looma puhul. Tihti meeldib tuhkrutele veega mängida. Joogiveega ei ole soovitav tuhkrutele ravimeid ega toidulisandeid anda.

Tuhkrute endokriinhaigused

Näe, mida tähendab mitu vaba päeva järjest ja magav ülejäänud pere. Kulitš ahjus küpseb nagu arvab ja mina sain üle vaadata järgmise teema. Siit ta tuleb!

Endokriinsüsteemi haigustest esineb tuhkrutel kõige sagedamini pankrease saarekeste kasvajaid, adrenalnäärmete haigusi ning diabeeti.

Pankrease saarekeste kasvajaid on keskealistel ja vanematel tuhkrutel väga sageli. Pankrease saarekesed koosnevad põhiliselt nelja tüüpi rakkudest: beeta- ehk B-rakud, mis eritavad insuliini, alfa, ehk A-rakud, mis eritavad glükagooni, delta, ehk D-rakud, mis eritavad somatostatiini, ja F- või P-rakud, mis eritavad pankrease polüpeptiide. Need rakud koonduvad gruppidesse, mis moodustavad nn Langerhansi saarekesi ja mis moodustavad endokriinse osa pankreasest, mis omakorda moodustab ainult 2% kogu pankrease mahust.

Kuigi esineb ka teiste rakkude vohamist, on tuhkrutel kõige sagedamini beetarakkude kasvajaid, insulinoome, mis eritavad organismi liigset insuliini ja põhjustavad hüpoglükeemiat. Peale selle ei reageeri kasvajarakud tavalistele insuliinieritumist pärssivatele teguritele ja eritavad ka nendele vastuseks veel insuliini. Pideva insulineemia juures säilib insuliini ainevahetuslik toime. Glükoneogenees ja glükogenolüüs maksas saab pärsitud ja suureneb kudede perifeerne glükoositarbimine. Normaalsel loomal madal glükoositase veres ärritab glükoretseptoreid tagaajus ja hüpotaalamuses ning vallandab glükagooni, kortisooli, epinefriini ja kasvuhormooni vabanemise. Need hormoonid tõstavad vere glükoosisisaldust stimuleerides glükoneogeneesi ja glükogenolüüsi maksas takistades glükoosi perifeerset kasutamist.

See mehhanism ei tööta insulinoomiga loomadel ja glükoosi tase veres püsib madal.

Hüpoglükeemia kliinilised tunnused on seotud närvinähtudega. Närvikoe rakud kasutavad glükoosi difusiooni abil. See kasutamine ei sõltu insuliinist. Kuna KNS rakkudel on kiire ainevahetus ja glükoos on nende peamine energiaallikas, tekivad selle puudusel närvinähud.

Etioloogia ja kliinilised tunnused

Kliinilised tunnused avalduvad sagedamini 4-5-aastastel tuhkrutel kuigi insulinoomi on leitud 3-8-aastastel loomadel, sugulist eelsoodumust pole täheldatud. Võib alata järsku või mitme nädala või kuude jooksul. Enamusel täheldatakse nõrkust, eriti tagajalgades, ja loidust, isu võib olla normaalne või vähenenud, vahel on loom kaalu kaotanud. Kaebused pole pidevad, esineb paremaid ja halvemaid perioode. Ägedal juhul võib loom kollabeeruda ja lamada reageerimatult mõnest minutist mõne tunnini. Pilk on klaasistunud, tühi. Tuhkur võib ka käppadega koonu kraapida, süljevool võib olla suurenenud, võib esineda hammaste krigistamist. Olukord võib ise üle minna või laheneb peale süsivesikuterikka siirupi andmist.

Mõnedel juhtudel võib organism pideva hüpoglükeemiaga harjuda.

Ülevaatusel võib leida teistele, kaasnevatele haigustele viitavaid tunnuseid nagu karvakadu, nahamoodustised, arütmiad. Võib ka väliselt mitte midagi leida.

Diagnostika

Vere glükoosisisaldust saab mõõta inimestele mõeldud mõõteriistadega. Hea on mõõta ka insuliinisisaldust vereplasmas. Tähtis on plasma kiiresti eraldada sest tänu erütrotsüütide ainevahetusele hakkab glükoosisisaldus kohe langema. Vereplasma glükoosisisaldus peaks olema olenevalt söömisest möödunud ajast 4-7 mmol/l. Insuliini sisaldus 4-43 mikroühikut milliliitri kohta või 30-300 pmol/l. Insulinoomi puhul võib see näitaja olla rohkem kui 700 piktomooli või üle 100 mikroühiku.

Vereseerumis võivad olla tõusnud ALT, AST – see viitab maksa lipidoosile või metastaasile. Vahel esineb leukotsütoosi, neutrofiiliat, monotsütoosi.

Ravi

Ravi on medikamentoosne või kirurgiline. Medikamentoosne tasakaalustab organismi seisundi päris hästi kuid ei mõjuta Tu kasvu. Prednisoloon suurendab perifeerset vere glükoosisaldust inhibeerides perifeersete kudede glükoosikasutust ja suurendades maksa glükoneogeneesi. Kergete hüpo tunnustega tuhkrule piisab tihti ainult Prednisolonist 0,5-2 mg/kg 12-tunnise intervalliga. Tavaliselt tuleb alustada 1 mg-st.

Tähtis on looma sööta tihti ja vältida pikemaid söögipause. Kõrget süsivesikute sisaldust toidus tuleks vältida sest see suurendab insuliini teket veelgi. Ainult tõeliste hüpošokkide korral tuleks anda kiiresti imenduvaid lihtsuhkruid.

Kirurgiline vahelesegamine on parim kuni 6-aastaste loomade puhul.

Preoperatiivselt 2 tundi vedelikteraapiat 5% dekstroosi või glükoosilahusega pluss vedelik ka operatsiooni ajal ja pärast seda. Korduvalt tuleb kontrollida vere glc- sisaldust. Postoperatiivselt juua mitte anda 12 ja süüa mitte 24 tundi. Vedelikteraapia peab jätkuma kuni sööb piisavalt. Glc-taset veres tuleb kontrollida esialgu kaks korda päevas. Mõni tuhkur võib postoperatiivselt muutuda hüperglükeemiliseks. See kestab 2-3 nädalat ja laheneb ravita iseenesest.

Insulinoomid on tuhkrutel tavaliselt pahaloomulised nagu koertel.

ADRENAALNÄÄRMETE HAIGUSED

Adrenokortikaalhaigust esineb väga tihti kesk- ja vanemaealistel tuhkrutel – 3-5-aastastel euroopa- ja üle 2-aastastel USA tuhkrutel. Ameerika tuhkrutel on uudismoodustise tavaliselt ka suuremad. Kõige iseloomulikumaks tunnuseks on sümmeetriline progresseeruv alopeetsia. Karvakadu algab tüüpiliselt talve lõpus või kevade algul ja võib sügisel tagasi kasvada. Sama kordub 2-3 aastat kuni karv enam tagasi ei kasva. Steriliseeritud emastel võib esineda välissuguelundite turse koos või ilma limase nõreta, piimanäärmete hüpertroofia. Isastel võib esineda erineva tasemega urineerimisraskusi. Täiesti kiilakal vanal loomal on alati adrenaalhaigus!

Soovitav on karvakadu dokumenteerida, et jälgida, kas ja kuidas see progresseerub. Mõnedel tuhkrutel esineb ainult nahalööve. Tüüpiline koht on turjal abaluude vahel.

Isastel esineva urineerimisraskuse, mis on põhjustatud parauretraalse koe tursest, lahendab paari päevaga tabandunud neerupealise eemaldamine ja tsüsti dreenimine. Ülevaatusel on tihti palpeeritavad mesenteriaalsed lümfisõlmed ja suurenenud neerupealised. Haige nääre on suurem ja kõvem, normaalselt pole neid tunda. Paljudel on ka põrn suurenenud kuid vanematel loomadel on see tavaline leid.

Diagnoosi kinnitab eemaldatud adrenaalkoe histoloogia. Ei veri ega uriin ei näita mitte midagi. Aimduse võib anda röntgen või ultraheli. Sesoonne saba kiilanemine eriti kastreeritud isastel loomadel ei ole tavaliselt seotud adrenaalhaigusega.

Ravi on kirurgiline või medikamentoosne – viimane võib tunnused küll ajutiselt või päriselt kaotada kuid ei mõjuta tavaliselt kasvaja arengut. Tavaliselt ei anna metastaase.

Vanematel kui 7-aastastel on tihti HCM – elavad lõikuse üle ja surevad järgmisel õhtul.

Operatsiooni eel veenitee, vajadusel, kuna tihti kaasneb ka insulinoom, ka glükoositaseme määramine. Kui võimalik, võtta ära ainult üks neerupealis ja kui, siis teisest ainult osa.

Kõhuõõne avamisel tuleks üle vaadata võimalikult kõik organid ning muutuste korral võtta biopsiaid. Isastel palpeerida läbi prostata ümbrus tsüstide leidmiseks. Emastel munasarja ja emakaköndid. Neerupealised on tihti ümbritsetud rasvaga ja asuvad neerudest kraniaalselt. Normaalsed neerupealised on valkjasroosad, 2-3 mm laiad ja 6-8 mm pikad. Kõik tabandunud näärmed ei pea olema suurenenud. Kollakaspruun värvus, tsüstid ja neerupealise enda suurenemine on näidutuseks selle eemaldamiseks. Sagedamini tabandub vasal neerupealis, mida on ka kergem kätte saada. Väldi massligatuure!

Parema neerupealise eemaldamine on keerulisem kuna see on seotud õõnesveeniga. Tavaliselt tuleb eemaldada ka tükk veeni seinast. On kirjeldatud ka täielikku veeni ligeerimist. Oletatavasti on tuhkrutel piisavalt kollateraale, et ellu jääda. Siiski tuleks enne selle otsuse tegemist proovida järgi muud variandid.

Kui tuhkur on väga letargiline, anna Prednisolooni 2-3 päeva postoperatiivselt 0,2 mg/kg päevas. Süüa niipea kui võimalik kui ei puudutatud sooli. Kui mõlemad neerupealised said eemaldatud, alusta algul dexametasooniga 4 mg/kg.

Mitotaan – aitab tuhkru puhul harva ja kliinika tuleb ravi lõpetamisel tagasi. Tuhkrutel tekib selle preparaadiga tihti hüpoglükeemia ka mitmeid päevi pärast ravi. Vajadusel kasuta Prednisolooni. Mitotaani doos on 50 mg iga päev ühe nädala jooksul, edasi 2-3 päeva tagant. Probleem seisneb selles, et kapsel tuleb anda tervelt.

Ketokonasool pole tuhkrutel efekti andnud.

Prognoos on opi puhul hea. Võib retsidiveeruda. Medikamentoosse ravi korral, kui probleem on ainult kosmeetiline, on prognoos elule hea. Prognoos on hullem, kui kasvaja mehhaaniliselt surub vena cavale, metastaseerub või hakkab luuüdile mõjuma pärssivalt.

PHEOCHROMOCYTOMA e. FEOKROMOTSÜTOOM

Neerupealise säsi kasvaja, mis toodab katehoolamiine – adrenaliini ja noradrenaliini. Tuhkrutel esineb harva. Kliinilised tunnused on seotud katehoolamiinide mõjuga südame-veresoonkonna tööle – tahhükardia, hingamisraskused, kardiovaskulaarne kollaps. Ravi on kirurgiline, medikamentoosne ravi ei aita. Prognoos on kahtlane.

DIABETES MELLITUS

Spontaanselt esineb tuhkrutel väga harva. Tavaliselt on eelnenud pankrease operatiivne mõjutamine.

Kliinilised tunnused on omased diabeedi tunnustele nagu teistelgi liikidel.

Diagnoosi kinnitab kliinika ja püsiv kõrge glükoositase vereseerumis. Muud biokeemilised näitajad ei pruugi kergemat vormi põdeval loomal olla muutunud.

Tuhkrutel võib seda haigust põhjustada insuliiniresistentsus, glükagonoom või insuliinipuudus.

Statsionaaritingimustes tuleks vere glükoosisisaldust mõõta kaks korda päevas. Insuliinidest sobib Caninsulin, Protaphane jt 12 tundi mõjuvad insuliinid. Alustada tuleks 0,5-1 ühikust looma kohta kaks korda päevas.

Reaalne on kodus kontrollida ribatestiga glükoosi ja ketokehade sisaldust uriinis. Kui uriinis glükoosi ei leidu, tuleks omanikul soovitada mitte süstida järgmist doosi. Kui glükoosi on vaid jälgedena, peaks süstima kokkulepitud doosi, kui glükoosi on palju, tõsta doosi poole ühiku võrra. Tuhkrul on insuliinidoosi raske reguleerida ja reaalne on hoida uriinis kergelt suhkrut ja ketokehad negatiivsena.

Nii ... ebaaus oleks oma abiliste au endale krahmata - paremal on Villu - turbotõhk või tudiVillu - olenevalt olukorrast

Vasakul on Harri. Meelis ütleb, et sel pildil meenutavad ta silmad bemmi tulesid...

Loomaarstidele tuhkrutest

Nii, vaatasin üle oma materjalid, lugesin nad sajandat korda üle ja muutsin veidi kõneviisi. Siiani pidi see olema vaid mulle endale arusaadav. Nüüd siis teistele ka...

Olge lahked, kallid kolleegid!:)

Tuhkruloeng loomaarstidele

Tuhkruid on väga lihtne vastu võtta olemasolevates väikeloomakliinikutes. Vajaminev juurdemuretsetav riistastik on minimaalne, kalleim on teadmised.

Enamust tuhkrutest saab läbi vaadata ilma abilisteta ja abivahenditeta. Hea abilisega on parem mõõta rektaalset temperatuuri, teha süste ja manustada suukaudseid ravimeid. Ka hammustada püüdva loomaga on abilisega kergem toime tulla. Tuhkrukutsikad näksavad tihti ning toitvad emased või loomad, kellega harva tegeletakse võivad hammustada. Tuhkur ei hoiata enne hammustamist nagu kass või koer. Alati on mõttekam omanikult küsida, kas tõhk on hammustaja tüüpi.

Tavaliselt on tuhkru läbivaatuseks kõlblik üks kahest viisist. Väga aktiivse ja rahutu või hammustava looma puhul võib haarata turjanahast veidi laiemalt ja tõsta kõik neli jalga laualt lahti nii, et loom jääb rippuma. Enamus loomi jääb rahulikult rippuma ja nii saab üle vaadata suuõõne, pea, keha ja auskulteerida rinnaõõnt ja palpeerida kõhtu.

Rahulikuma looma võib lihtsalt lauale asetada ja vaadata üle limaskestad, suuõõne, pea ja anaalpiirkonna. Siis tõsta loom üles, hoides ümber rinnakorvi ja teise käega saab auskulteerida rinnaõõnt ning palpeerida kõhtu. Turjast võib looma haarata vaktsineerimiseks, kõrvade puhastamiseks või muuks protseduuriks, mille käigus loom võib üritada põgeneda või hammustada.

Tuhkru kindlamaks fikseerimiseks laual haarata tal turjast ning suruda vastu lauda kael koos esikäppadega ja vaagnapiirkod ilma, et jalgu tahapoole tiritaks. Valutumaid protseduure saab teha, söötes samal ajal loomale NutriPlus Cati või süstlast Hills`i a/d-d või Royali Convalescence`i. Vere glükoosisisalduse määramisel tuleb seda arvestada. Nahkkindaid tuleks vältida sest need on kohmakad, neid ei saa desinfitseerida ja tuhkur võib neist läbi hammustada.

Piimahambad lõikuvad 20.-28. elupäeval, jäävhambad tulevad 50.-74. elupäeval.

Täiskasvanud tuhkru hambavalem on üleval: I3 C1 P3 M1, all I3 C1 P3 M2 =34.

Juured on kihvadel pikemad kui kroonid.

Süda asetseb umbes 6. ja 8. roide vahel. Side, mis kinnitab südame rinnakule on ümbritsetud rasvaga. Lateraalsel Rö-l jääb mulje nagu südame vari oleks rinnaku kohal. Kui pildil on näha, et süda ainult puudutab rinnakut, on see üks varajastest südame laienemise märkidest.

Kopsudel on kuus sagarat – vaskul kaks, paremal neli.

Kahe karotiidarteri asemel on tuhkrul üks tsentraalne. A. bracheocephalicus jaguneb alles rinnakorvi eesmise avause juures kaheks karotiid ja paremaks subklaaviaks. See võib olla anatoomiliseks kohastumuseks, mis aitab ka pea ja kaela pööramisel 180 kraadi aju verega varustada.

Oksendab harva, anatoomilist takistust selleks ei ole. Ka võõrkeha puhul ei pruugi oksendada.

Soolestik on lühike, Toidu passaazh selles kestab 3-4 tundi. Peensool on eriti lühike. Tühisoolt pole, pole ka niude-käärsoole klappi.

Üle 2-a. tuhkrute neerupealised on tihti haiged. Vasak neer ja neerupealis on pikemate soonte otsas. Neerupealis on 6-8 mm. Parem asetseb dorsaalsemalt ja mediaalsemalt, on veidi pikem - 8-11 mm.

Peeniseluu on väga võimas ja konksuga, meenutab kujult heegelnõela.

Emakas sarnaneb kassi emakale. Välised suguelundid on innaajal tugevalt suurenenud.

Enamus tõhke on väga vastu rektaalsele temperatuuri mõõtmisele. Kui loom kõvasti rabeleb, võib läbivaatuse lõpul mõõdetud temperatuur olla tegelikust kõrgem. Normaalne kehatemperatuur kõigub 37,8 – 40 kraadini.

Kliinikusse toodud tuhkur võib ooteruumis oma puuris magada kuid korra ülesaetuna peaks ta olema ergas ja reageeriv. Organismi veetustumist määratakse nagu teistelgi väikeloomadel naha turgori ja limaskestade niiskuse järgi. Kapillaaride täitumist vaadatakse igemel.

Üle tuleb vaadata silmade, nina, kõrvade ja näo sümmeetria. Katarakte esineb nii noortel kui vanematel loomadel. Reetina degeneratsioon on samuti tuhkrutel esinev haigus ja selle tunnuseks on pupilli ebaloomulik laienemine kuigi tuhkru silm on tavaliseltki küllalt tume ja pupilli raske jälgida. Nina peaks olema niiske, eriliste eritisteta ja omanikult tuleks küsida aevastamise ja köhimise kohta. Kõrvades võib olla pruuni, vahel lausa oranžikat vaiku, kontrollida tuleks sügelislestade olemasolu. Bruxism viitab tihti ebamugavustundele kõhus.

Hambad peaksid olema puhtad ja igemed roosad. Tuhkrutel on tihti hambakivi ja seda esineb tihedamini loomadel, keda söödetakse suhkruid sisaldavate maiustega nagu rosinad. Sagedamini koguneb katt esimesele ja teisele ülalõualuu premolaarile. Võib kasutada kassi ja koera hambapuhastusvahendeid ja võtteid.

Tuhkrutel murdub tihti mõne kihva kroon kuid nad tavaliselt ei näita välja mingeid sellega seotud vaevusi. Kui hammas muutub tumedaks või kui loomal on söömisega probleeme, on näidustatud juureravi või hamba eemaldamine. Harva võib põletikuline juur või murdunud hammas anda vastava poole submandibulaarse lümfisõlme turse. Sellisel juhul on näidustatud hambajuure Rö, hamba eemaldamine või lümfisõlme biopsia.

Näo ebasümmeetria põse või oimupiirkonnas võib viidata süljenäärme ummistusele, mida tuhkrutel esineb.

Lümfisõlmed kaelal, kaenlaalustes, põlveõndlas ja kubemes võivad suurtel või rasvastel loomadel tunduda suurenenutena tänu neid ümbritsevale rasvakihile. Ebasümmeetrilised lümfisõlmed on näidustus peennõela aspiratsiooniks. Kui rohkem lümfisülmi on suurenenud, tuleks teha täielik võimalik diagnostika.

Kopsude ja südame auskultatsioon tuleb läbi viia vaikses ruumis. Tuhkru südame löögisagedus on 180-250 lööki minutis. Tihti esineb siinusarütmiat. Kui tuhkur on erutunud ja südame töö kiirenenud, võivad kahinad jääda märkamatuks.

Kõhuõõne palpeerimiseks on loom parem laualt üles tõsta turjast hoides või ühele käele toetades. Nii vajuvad kõhuõõne organid allapoole ja on hästi palpeeritavad. Kui anamnees viitab põieummistuse või võõrkeha kahtlusele, peab palpatsiooniga olema ettevaatlik, et mitte tekitada põie- või maorebendit. Eeskõhu palpeerimisel tuleb tähelepanu pöörata gaasi või ebakorrapärase kujuga moodustiste olemasolule mao piirkonnas, seda eriti loomadel, kelle anamneesis on oksendamine, veriroe või krooniline kõhnumine. Laienenud põrna palpeerimisel tuleb olla ettevaatlik, et ei põhjustaks lisatraumat. Väga palju suurenenud põrn võib viidata mõnele süsteemsele haigusele või väga harva esinevale idiopaatilisele hüpersplenismile. Näidustus edasisteks uuringuteks on igal juhul olemas. Kindlasti tuleks igasugune põrna suurenemine registreerida haigusloos, et edaspidi leidu võrrelda.

Emastel steriliseeritud loomadel on häbememokkade suurenemine kindel märk adrenaalnäärmete haigusest või munasarja jäänukist. Pigem on tegemist esimesega neist. Isastel esineb munandikasvajaid.

Karvastikku tuleks hinnata alopeetsia esinemise seisukohalt. Sabaotsa kiilanemine võib olla algava adrenaalhaiguse tunnuseks. Kindlam tunnus on hõrenev karv alates sabajuurelt, seljalt ja külgedelt. Seljal ja kaelal võib olla nahavigastusi kratsimisest. Karvastikust võib vahel leida erineva suurusega nahamoodustisi. Tuhkrutel esineb nahakasvajatest sagedamini basaalrakulisi ja adenoome.

Profülaktiline meditsiin

Tuhkrukutsikaid vaktsineeritakse korduvalt koerte katku vastu. Marutaudi vastu vaktsineeritakse kord aastas alates kolmandast elukuust. 4.-5. eluaastani tuleks tuhkrud üle vaadata kord aastas, hiljem kaks korda kuna neil esineb tihti ainevahetushaigusi ja kasvajaid. Kontrollida tuleks nii kliinilisi kui biokeemilisi verenäitajaid. Keskealistel tuhkrutel tuleks mõõta vere glükoosisisaldust kaks korda aastas. Insulinoomiga loomadel tihedamini.

Vaktsineerimine

Tuhkruid tuleb vaktsineerida koerte katku vastu. Maternaalsete antikehade poolväärtusaeg koerte katku viiruse vastu tuhkrukutsikatel on umbes 9 päeva. Soovitav on kutsikaid vaktsineerida 8-nädalaselt ja siis veel kaks korda kolmenädalase vahega.

Marutaudi vastu vaktsineerimine on ohutuim Meriali vaktsiiniga. Teised on andnud rohkem vaktsiinireaktsioone. Piisav tiiter areneb umbes 30 päevaga. Vajalik on kordusvaktsineerimine igal aastal. Nii väidavad ka kõik kättesaadavate vaktsiinide tootjad.

Vaktsiinireaktsioonid.

Tuhkrutel esineb põhiliselt esimest tüüpi ülitundlikkusreaktsiooni ja anafülaksiat. Esimest tüüpi reaktsioon haarab ennekõike limaskestaga seotud lümfikudet – nahk, sooled ja kopsud. Kergematel juhtudel esineb naha sügelus ja punetus, raskematel juhtudel esineb oksendamine, kõhulahtisus, karvade turritamine, kõrge kehatemperatuur, südame-veresoonkonna kollaps ja surm.

Sagedamini on reaktsiooni katkuvaktsiini järgselt.

Kuigi enamus reaktsioone tekib kiiresti vaktsineerimise järgselt, võib mõnel juhul neid tekkida ka 24-48 tunni jooksul.

Peale ükskõik millist vaktsineerimist tuleb loomal lasta omanikuga ooteruumis istuda 30 minutit. Kui loomal tekkib vaktsineerimisjärgselt reaktsioon, tuleb talle kiiresti manustada antihistamiinikumi, epinefriini või lühitoimelist kortikosteroidi (dexamethazone 0,1 ml i/m) ja toetada elulisi funktsioone. Kui loom on kunagi vaktsiinile reaktsiooni andnud, tuleb kaaluda riske, kas edaspidi teda vaktsineerida, kasutada erinevat vaktsiini või süstida vähemalt 15 min enne vaktsineerimist mõnda eelpool nimetatud ravimitest. Sagedamini esineb reaktsioone kombivaktsiinide kasutamisel. Kui reaktsioone on esinenud, võib loomale ka 20-30 min. enne vaktsiini manustamist lihasesse süstida sama kogus Dexamethasoni.

Tukrutel on kirjeldatud kassidel esineva süstekoha sarkoomiga sarnaseid kasvajaid.

Parasiidid

Siseparasiidid

Soolestiku parasiite on tuhkrutel harva.

Noortel tuhkrutel on leitud koktsidioosi (Isospora spp). Amprooliumiravi on sarnane teistel väikeloomadel kasutatavaga ja peaks kestma 2 nädalat. Võimalik on liikidevaheline nakatumine, sellepärast peaks sama pere loomi üheaegselt uurima ja ravima.

Koerte ja kassidega koos olnud tuhkrutel on leitud giardiaasi (Giardia spp.). Raviks sobib metronidasool (20 mg/kg p/o 12-tunnise intervalliga 5-10 päeva).

Krüptosporidioosi (Cryptosporidium) on tuhkrukutsikatel tihti. Tavaliselt subkliiniline. Ravi pole.

Südameussid (Dirofilaria immitis) võivad tuhkrutel põhjustada haigestumist. Endeemilistel aladel on lihtsaim viis teha profülaktikat kord kuus suukaudse ivermektiini manustamise näol.

Välisparasiidid

Kõrvasügelislestad (Otodectes cyanotis) on tuhkrutel väga tavaline leid. Tavaliselt ei teki neil mädast eritist ega sügelust. Küll võib põletik levida keskkõrva. Tuhkru kõrvavaik on ka normaalselt tumepruun nii et sellise eritise leid pole veel diagnostilise tähtsusega. Abiks on Stronghold või Advocate.

Koerte ja kassidega koos peetavatel tuhkrutel võib esineda kirpe (Ctenocephalides spp). Krooniliselt kirpude käes vaevlev loom võib muutuda tõsiselt aneemiliseks.

Ka puuke (Ixodes) võib väljas peetavatel loomadel leida. Frontline spray sobib tuhkrule kasutamiseks.

Protseduurid

Vereproovi võtmine pole tavaliselt keeruline ja loom ei vaja selleks anesteesiat. Punktsiooni koht sõltub abiliste arvust ja vajaminevast verekogusest. Tihti mõjub loomale rahustavalt NutriPlus geel verevõtmise ajal. NB! Glükoosi mõõtmiseks ei sobi!

Terve emase ~750 g kaaluva tuhkru vere koguhulk on umbes 40 ml ja 1-kilosel isasel umbes 60 ml. 10% verd võib vabalt ära võtta. Pikaks ajaks hospitaliseritud loomal võib pidev verevõtmine põhjustada aneemiat.

Suurema koguse vere võtmiseks kasutatakse kas jugulaar- või õõnesveeni punktsiooni. Jugulaarveeni punktsioon sarnaneb kassil kasutatavaga. Esijalad hoitakse üle lauaserva ja kael sirutatakse üles. 25 G nõel ja 1-3 ml süstal on otstarbekaimad. Suurtel isastel võib kasutada 22 G nõela. Karv punktsiooni kohalt tuleb pügada. Veen asetseb veidi lateraalsemalt kui kassil ja koeral ning suurtel isastel on seda vahest raske leida. Kui nõel on sees, peaks veri tulema vabalt. Kui kael on ülesirutuses ja pea on tahapööratud, ei pruugi veri nii hästi tulla. Siis tuleb haaret veidi lõdvendada.

Safeenveeni võib punkteerida kui vajaminev verekogus on väike (vere glükoosisisalduse või hematokriti määramiseks). Selleks on parim kasutada insuliinisüstalt 27-28 G-se nõelaga, et vältida veeni kollabeerumist. Mõlemad veenid asetsevad nagu koeral.

Võimalik on verd võtta ka sabaarterist kuid see on valus.

Valgeliblede hulk kipub tuhkrutel olema madal. Kõrge väärtus on harv nähe kuna neil pole nii tihti infektsioonhaigusi kui koertel ja kassidel. Isofluraananesteesia tõstab kõiki kliinilise vere näitajaid.

Veenikanüül pannakse tavaliselt safeenveeni. Soovitatakse nahk enne läbida 20-22 G-se nõelaga ja siis panna veeni 22-26 kanüül (kollane või lilla). Tavaliselt tuhkur oma haavu ja kateetrit ei puutu ja seega ei vaja kraed.

Veetustunud loomale veenikanüüli panek ei pruugi õnnestuda ja siis võib kasutada luusisest kateetrit mõne päeva jooksul. Tavalisim koht on reieluu proksmaalne osa. Tavaliselt tehakse anesteesias loomale. Kasutatakse 20-22 G 1,5 tollist spinaalnõela koos mandrääniga. Niipea kui võimalik tuleks see vahetada veenikanüüli vastu.

Ka naha alla manustatud vedelik on piisav. Selleks sobiv koht on turjal abaluude vahel ja taga. Protseduur on küllalt valulik. Vajab korralikku fikseerimist ja head abilist.

Vedelikteraapia

Kindlasti kaaluda loomi, et vältida üleveetustamist. 40- 50 ml tuhkru kohta, vajadusel 2 korda päevas on piisav. Sõltuvalt looma seisundist võib infusioonilahusele lisada 2,5-5% dextroosi, B-vitamiine, kaaliumi. Sobivad koertele ja kassidele mõeldud vahekorrad.

Kolloidlahused on vajalikud vedelikutasakaalu ja onkootse rõhu taastamiseks madala üldproteiinisisaldusega või šokis loomadel. Sobiv kogus on 10-20 ml/kg. Kui samal ajal antakse ka kristalloide, tuleb nende kogust vähendada 35-50%. Šokis loomale võib kolloide anda ka boolusena 5 ml/kg 15 min. intervalliga korduvalt kuid mitte rohkem kui 20 ml/kg päevas.

Toitmine

Sundsöötmine on vahel vajalik. Ka suu kaudu antavaid antibiootikume võib segada vähese hulga toidu või siirupiga. Parim toit haigele ja kõhnale tuhkrule on RC Convalescence. Soojas vees lahustatud vedela jogurti konsistentsiga toitu võib anda esialgu süstlast või lusikalt. Võib proovida Hill`s a/d-d. Vajalik kogus on tavaliselt 5-10 ml 3-4 korda päevas.

Uriinianalüüsi saab tuhkrult tavaliselt kergesti – tavaliselt urineerivad nad ülevaatuslauale või saab neilt analüüssiks vajaliku kerge masseerimisega. Kateteriseerimine võib isasel tuhkrul olla keeruline.

SEEDEELUNDITE HAIGUSED

Tuhkrutel väga sagedased.

Hambahaigused

Hambakatt, -kivi ja periodondi haigused on tavaline nähe keskealistel ja vanematel tuhkrutel. Ravi ja profülaktika on sama, mis kassidel ja koertel.

Süljenäärme haigused.

Tuhkrutel on viis põhilist paari süljenäärmeid: kõrvasüljenääre, submandibulaar-, keelealune, molaar- ja sarnanääre. Trauma võib põhjustada süljejuha rebendi ja sülje kogunemise kudede vahele. Tekib mukotseele. Diagnoosida on lihtne – tekib turse ja aspireeritav materjal on iseloomuliku koostisega. Mõnel juhul on aidanud punktsioon, ideaalne ravi kordumiste vältimiseks kujutab endast süljenäärme eemaldamist.

Söögitoru haigused.

Tuhkrutel harva. Esineb söögitoru laienemist. Prognoos on kahtlane. Menetlus sama mis koertel – kirurgiline kuid edu on vähem tõenäoline. Palliatiivne ravi antibiootikumidega ja seisundi kergendamisega. Vahest leevendab metoklopramiid 0,2-1 mg/kg 6-8-tunnise intervalliga p/o või s/c. Kui lisandub söögitoru põletik, lisada H2 retseptorite blokkerid (Ranitidin). Haige loom nälgib, võib tekkida aspiratoorne pneumoonia, maksa lipidoos.

On kirjeldatud ka võõrkeha söögitorus.

Mao põletik ja haavandid.

Mao põletik on sage probleem, põhjuseks tavaliselt Helicobacter mustelae, võõrkeha, mürgiste ainete neelamine, ravimid, kasvajad või azoteemia neerupuudulikkuse puhul.

Helikobakterioos on sage haigus stressis loomadel. Võib põhjustada maohaavandeid. Krooniline või äge. Tunnusteks on kaalu langus, oksendamine, loom võib liigselt sülge eritada ja hambaid krigistada. Eeskõht on valulik. Albumiin veres langeb, leukotsüüte on palju, tõuseb ka lümfotsüütide arv, vahel ka ALT. Vedel söök väikestes kogustes ja tihti – paari tunni tagant. Cerenia töötab. Magu kaitseb sukralfaat. Kasutatakse ka süsteemseid H2 retseptorite antagoniste nagu ranitidin. Prootonpumba inhibiitoritest on kasutatud omeprasooli – veerand 10 mg kapsli sisust segatakse pehme toiduga ja antakse suu kaudu.

Võõrkehad eemaldatakse kirurgiliselt.

Esineb polüüpe nii maos kui sooles.

Maopuhitus.

Sagedamini võõrutusel. Tunnusteks mao pinge, letargia, hingeldus, tsüanoos. Võib esineda äkksurma. Põhjuseks peetakse Clostridium perfringensi vohamist seedetraktis, mida soodustab süsivesikuterikas toit, ülesöömine ja soolestiku puudulik peristaltika. C. p. Paljuneb soolestikus kiiresti, produtseerib enterotoksiine, mis ründavad soole ripsepiteeli. Bakterite poolt toodetud gaas tekitab kõhupuhituse. Ravi ja profülaktika on raske sest haigus levib orgamismis laialt ja kiiresti. Loom on šokis ja vajab intensiivset abi. Mao pinget võib leevendada torakotoomiaga või sondiga ning edasi tuleks tegutseda nagu koera puhul.

Võõrkehad.

Tuhkrutel, eriti noortel väga sageli. Armastavad närida kummi ja vahtkummi. Vanematel loomadel esineb karvapalle. Pikki võõrkehasid nagu kassid (nöörid, paelad) tuhkrud tavaliselt ei neela.

Tavalisim tunnus on isutus, letargia, vahest kõhulahtisus. Oksendamine esineb harva. Vahel kraabivad koonu. Võõrkeha koht sooles on tavaliselt hästi, maos raskemini palpeeritav.

Väga harva aitab Laxatone vms. Kirurgiline eemaldamine. Kui kõht on juba avatud, siis on mõttekas üle vaadata ka teised organid – eriti maks, põrn, neerupealised. Vajadusel võtta biopsiad. Kindlasti vedelikteraapia!

Tavajuhul paraneb tuhkur kiiresti ja võib pehmet toitu süüa 24 tundi peale lõikust.

Profülaktikaks võib soovitada omanikul kasutada regulaarselt mõnd kassi laksatiivi ja mitte anda tuhkrule väikseid piiksuvaid kummimänguasju.

Soolepõletik.

Esineb salmonelloosi, mükobakterioose, kampülobakterioosi. Neist mükobakterioosi ei soovitata ravida haiguse zoonootilise iseloomu tõttu. Teisi kõhulahtisusega kulgevaid haigusi tuleb ravida tunnuste alusel.

Viiruslikest soolepõletikest tekitab 2-6-nädalastel kutsikatel kõhulahtisust nakatumine rotaviirusega. Koerte katku viirus põhjustab vaktsineerimata tuhkrutel surmlõppega haigestumist, mille tunnuste hulka võib kuuluda ka kõhulahtisus. Ravi puudub.

Inimese gripi viirusega nakatunud tuhkrutel võib peale ülemiste hingamisteede haigestumise esineda ka kõhulahtisust ja palavikku.

Epizootiline katarraalne enteriit (ECE) on väga nakkav kõhulahtisusega kulgev haigus tuhkrutel. Haiguse tekitajaks peetakse koronaviirust. Haigete tuhkrute soolebiopsiast on leitud lümfotsüütset enteriiti, ripsepiteeli atroofiat ja degeneratsiooni. Haigetel loomadel areneb välja profuusne rohekas või hallikas limane kõhulahtisus. Tihedamini esineb seda täiskasvanud tuhkrutel, kes on hiljuti kokku puutunud noore tuhkruga, kes toimib kliiniliselt terve haigusekandjana. Peiteaeg on 2-3 ööpäeva ja haiged loomad on isutud ning letargilised. Nad tuleb isoleerida tervetest ja ravida intensiivselt vedelikteraapia ja antibiootikumidega. Ravitud loomade hulgas pole suremus nii suur kui ravita loomadel. Läbipõdenud loomale võivad jääda seedeprobleemid. Selliste loomade ravi antibiootikumidega võib kesta kuid. Prednisoloon (1 mg/kg 12-tunnise intervalliga 14 päeva) võib kiirendada paranemist.

Põletikuline soolehaigus (Inflammatory Bowel Disease)

Tuhkrutel sagedane gastroenteriidi põhjustaja. Tekitaja on teadmata kuid arvatakse, et tegemist võib olla toidutalumatuse, ülitundlikkuse või mõne muu immuunreaktsiooniga. Põletik on tüübilt lümfoplasmarakuline ja seda tuleks eristada eosinofiilsest, mis tihti haarab mitmeid kudesid. See seisund jääb tihti diagnoosimata sest meenutab viiruslikku kõhulahtisust (ECE), eosinofiilset gastroenteriiti ja Helicobakteri poolt põhjustatud gastroenteriiti. Haigetel loomadel on vahelduv iiveldus, vedel väljaheide, kohati oksendamine. Tunnused sarnanevad võõrkeha omadele seedetraktis. Vereseerumis võivad olla tõusnud maksaensüümid, Peres, kus on mitu tuhkrut, haigestub reeglina vaid üks loomadest. Täpse vastuse annab vaid mao ja sooleseina biopsia.

Raviks tuleks immuunvastust maha suruda. Mõned tuhkrud ei talu pikaajalist kortikosteroidravi. Azathioprine on teine võimalus (0,9 mg/kg p/o 24-72-tunnise vahega).

Toiduallergia tuleks välistada.

Maksahaigused

Lümfoom on sagedasim maksahaigus tuhkrutel. On ka hemangiosarkoome, adenokartsinoome, maksaraku adenoome. Pankrease kasvajad annavad tihti siirdeid maksa. Prognoos on kahtlane olenemata kasvaja tüübist.

Mittekasvajalisi maksahaigusi esineb tuhkrutel harva. Pikaajalise nälgimise järel areneb maksalipidoos. Kroonililist sapiteede ja sapipõie põletikku ning sapikive esineb tihti Helicobakterist põhjustatud gastroenteriiti põdevatel tuhkrutel.

Tuhkrutel tõuseb vereseerumis ALT enamuse maksahaiguste korral, samuti ALKP. Bilirubiin tuhkrutel tavaliselt ei tõuse ja kollaseks nad ei lähe.

Kasvajad

Seedetrakis pole tuhkrutel eriti kasvajaid. Neid on harva suuõõnes. On leitud pülooruse ja soole adenokartsinoomi. Lümfoome on tihti nii sooles kui maksas.

Rektaalsed haigused

Esineb päraku väljalangemist. Tavaliselt noortel tuhkrutel ja seotlt kõhulahtisusega. Kindlasti tuleks sellisele loomale teha väljaheite parasitoloogiline analüüs. Tavaliselt laheneb ise põhjuse kõrvaldamisel. Ekstreemsetel juhtudel võib fikseerida tubakakotiõmblusega 2-3-ks päevaks.

Ülevaatuse juurde peaks kuuluma ka anaalpiirkonna palpatsioon ja vaatlus. Esineb anaalnäärmete põletikku ja abstsesse. Ravi nagu koeral – lõhn on tunduvalt tugevam!

Kasvajad selles piirkonnas on haruldased.

Öökimine ja oksendamine.

Omanik kirjeldab ka öökimist kui oksendamist. Tõeliselt oksendavad tuhkrud väga harva, ka võõrkeha puhul tihti mitte. Miks see nii on, pole teada. Kõige huvitavam on see, et tuhkrud on kaua olnud kasutusel laborloomadena inimese oksendamise uurimisel sest laboritingimustes on neil kerge oksendust esile kutsuda.

Tuhkrud ei oksenda ka ainevahtuslike haiguste puhul nagu azoteemia või maksahaigused.

Et selgeks teha, kummaga siis õieti tegu on, tuleb selgeks teha omaniku jutu järgi, esitades suunavaid küsimusi – kas tuhkrul on piiksuvaid kummimänguasju, kas loom on järelvalveta majas lahtiselt või puuris, kas loom oksendab midagi VÄLJA? Kuidas on looma söögiisu, väljaheide?

Kõhuõõne palpeerimisel võivad suurenenud soolekinniti lümfisõlmedvahel tunduda võõrkehadena. Samas on võõrkehasid maos raske palpatsioonil leida. Proliferatiivse põletikuga sool võib tunduda tihkena kuid oksendamine ei kuulu selle haiguse tunnuste hulka. Diagnostilistest protseduuridest on oksendava tuhkru puhul Rö kõige informatiivsem. Tähtis on teha pilt kogu kehast. Võib leida söögitoru laienemist. Südame vari võib olla väiksem tänu hüpovoleemiale ja dehüdratatsioonile. Võõrkehaga on seotud gaasid ja õnnelikeimal juhul on näha ka võõrkeha ise. Kui võõrkeha ei tuvastata, vii läbi kontrastuuring või alusta medikamentoosset rvi ja tee korduspilt 24 tunni pärast.

Kui on siiski kahtlus võõrkehale, tuleks lõikus ette võtta samal päeval. Soovitatavalt peale alustatud vedelikteraapiat. Uurida tuleks kogu kõhuõõnt ja kahtlastest kohtadest võtta biopsiad. Kui võõrkeha operatsiooni käigus ei leita, tuleb võtta mao ja sooleseina biopsiad ja saata need laborisse spetsiaalselt Helicobakteri määramiseks. Lõikuse tulemuse võimalust tuleks omanikuga arutada enne operatsiooni, samuti tuleb kõik võõrkehad säilitada ja omanikule näidata.

Kui lõikus ei ole mõeldav, alusta Helicobakteri-vastast ravi. Kui ummistus tundub siiski reaalne, anna Removerit. Palu omanikul või jälgi ise väljaheiteid.

Kõhulahtisus

Normaalne tuhkur käib päevas mitu korda söömas. Tema seedetrakt on lühike (passaazh ~3 tundi) ja terve loom roojab tihti. Normaalne väljaheide on formeerunud. Kõhulahtisuse puhul varieerub väljaheide rohelisest ja limasest veriseni. Seedimatuse puhul kirjeldab omanik teralist väljaheidet. Nälgiva looma puhul võib väljaheide olla tumeroheline ja tunduda veriroena, tegelikult on tegemist seedunud sapiga. Tuhkrutel on raske määrata nagu koertel, kas tegemist on peensoolest pärineva või jämesoole kõhulahtisusega, Tähtsam on, millal see algas, kui kaua on kestnud ja kui tihti ning millised tunnused veel haigel loomal on.

Kõhulahtisusel võib olla mitmeid põhjuseid. Neid võib jagada vanuse järgi – noorte ja vanade loomade kõhulahtisuse põhjustajad, samuti nakkuslikud ja mittenakkuslikud kõhulahtisuse põhjused. Sagedasim mittenakkuslik põhjus on toidutalumatus, võõrkeha, karvapallid ja IBD.

Nakkuslikud põhjused esinevad harva üksikuna lemmikuna peetavatel tuhkrutel.

Mida lahtise kõhuga tuhkruga ette võtta, sõltub tunnuste kestusest ja tõsidusest. Tähtis on söötmise ja vaktsineerimise anamnees ja parasitoloogiline uuring. Kerge kõhulahtisusega muretule tõhule, kes ei oksenda, kõlbab sulfadimethoxin või Remover. Haigele loomale tuleks teha RÖ-uuring, kliinilise ja biokeemilise vere analüüs. Vajadusel, kui ravi tulemusi ei anna, dgn laparatoomia koos biopsiatega. Endo-või kolonoskoopia on alternatiiviks opile. Roojakülv C. jejuni ja Salmonellale, eriti kui loomal on palavik või väljaheide on verine.

Vedelikteraapia. Ravimitest seedetraktihädadega tuhkrule sobivad enim parenteraalselt metronidasool, amoxacilliin, Mõned päevad võib anda kaoliini/pektiini.

Helicobacter mustelae-gastriit (HMG)

Nakatuvad juba võõrutamisel. Pülooruse või kaksteistsõrmiksoole alguses vohavad bakterid põhjustavad väga sageli mao limaskesta põletikku kodutuhkrutel, kui neid just pole ravitud või isoleeritult orbudena kasvatatud. Tõsine põletik on olnud maobiopsias ka neil tuhkrutel, kes pole mingeid kliinilisi tunnuseid näidanud. Roojas pole tuhkrutel Hm peaaegu kunagi.

Haigestuda võivad juba paarikuised tuhkrud kui kaasatud on stressifaktor. Vanemas eas haigestumise risk suureneb. Haige loom on letargiline ja isutu. Krooniline oksendamine, hüpersalivatsioon ja käppadega lõugade nühkimine. Võivad veetustuda, aneemilised olla. Väljaheide on must, kleepub tihti saba ja perineaalpiirkonna karvadele.

Proliferatiivne soolehaigus (PBD)

Täheldatud aastakümneid sigadel, hamstritel ja tuhkrutel. Sigadel isoleeritud Lawsonia intracellularis, mida on leitud ka teistel loomadel PBD kolletes. Ka varssadel.

Sagedamini kiiresti kasvavatel kutsikatel 10-16. elunädalal. Iseloomulik on krooniline kõhulahtisus, kiire kaalukaotus, tihti pärasoole prolaps. Haige loom oigab või karjub roojates. Mõned loomad säilitavad isu mingi ajani. Loiud ja magavad enamuse ajast. Kuna on nõrgad, muutuvad vastuvõtlikuks ka teistele haigustele. Vahel kaasneb ka ülemiste hingamisteede haigestumine. Ravita loomad surevad. Lahkamisel nii koliit kui ileiit.

Eosinofiilne gastroenteriit (EG)

Harva. Spetsiifilist tekitajat pole leitud kuid kaasaaitav tegur on toiduallergia. Granuloomid sooles võivad põhjustada ummistust. Krooniline kõhulahtisus, kõhnumine, veetustumine.

Diagnoosimine

Anamnees toidumuutuse kohta, joomise ja söömise kohta. Toidutarbimse vähenemine looma enda poolt – tuhkur väib nälgida paar päeva kui talle anda toitu, mis maitselt, lõhnalt või ehituselt ei sarnane senisööduga. Nälgimine vähendab rasvkudet, mida ei tohiks segi ajada vähenenud lihasmassiga. Kui tuhkur ei saa kuivtoidu juurde piisavalt vett, ei saa ta toidust vajalikke aineid kätte. Mõnede toidunõude puhul võib erineva kuju või suurusega toidupala pealevoolu takistada ja tuhkur ei saa lihtsalt toitu kätte. Mõned tuhkrud armastavad oma toidunõus kaevata ja ei pruugi süüa toitu, mis on nõust väljakukkudes niiskunud või saastunud puuripõrandaga kokkupuutes. Ka võib omanik teadmatusest(?) sööta loomale ebasobivat toitu, mis ei kata looma vajadusi. Segavad keskkonnategurid – välitingimused, kuumus.

Läbivaatus ja kõhu palpatsioon. Rö (kontrastiga?), kliiniline ja bk veri

EG- ga tuhkrul on tavaliselt väga kõrge eosinofiilia (10-35% võrreldes normaalse 3-5%ga.). PBD põhjustab tihti leukotsütoosi ja neutrofiiliat ning vasaknihet.

Ravi

PBD tekitaja on tundlik ainult klooramfenikoolile. 50 mg/kg s/c või p/o vähemalt 10 päevaks.

See oma mingit mõju H. mustelae-le. Mao limaskesta kaitseks on parim vismutisuspensioon koos Synuloxiga. Omeprasool ja ranitidiin blokeerivad H2. EG ravi prdnisolooniga (1,25-2,5 mg/kg p/o kord päevas) kliinilise tervenemiseni. Välistada tuleb parasiidid!

Kurtunud loomadele tuleb rakendada vedelikteraapiat i/v või s/c elektrolüütide lahusega.

Tuhkru soole mikrofloora on väga lihtne ja pikaajaline antibiootikumiravi seda ei kahjusta. Noortel on rohkem PBD, vanematel loomadel HMG. Intensiivravi tähendab ka toitmist – RC Convalescence jogurti konsistentsiga soojas vees segatuna väikestes kogustes on sobiv dieet, samuti Hill`s a/d. NutriPlus Cat on paljude tuhkrute lemmik. Kuigi piim põhjustab kõhulahtisust, on piimavalk hästi omastatav ja kohvikoort joovad tuhkrud meeleldi. Dieet jääb loomadele vähemalt kuuks ajaks. Mida iganes loom sööb, peaks arvestama vajaduseks vähemalt 400 kcal/kg päevas. Tihti süüakse paar suutäit. Toit ja vesi tuleb pakkuda pesas, haige loom ei pruugi minna veepudeli või toidukausi juurde.

UROGENITAALHAIGUSED

Neerutsüstid – sage leid lahkamisel. Geneetilisus pole tõestatud. Põhjus ebaselge. Tihti juhuleiuna. Polütsüstiline haigus on tuhkrutel harv. Vereuuring. Uriin. USG. Ravi pole. Valu ja hematuuria. Väga suure tsüsti puhul võib proovida ühepoolset nefrektoomiat kui teine neer funktsioneerib korralikult.

Hüdronefroos – võib olla hooletu OHE tagajärg. Veri, uriin, USG, punktsioonil transudaat kui pole infektsiooni. Ühepoolne nefrektoomia kui teine neer töötab normaalselt. Prognoos on hea.

Neerupuudulikkus – saab alguse tuhkrutel esinevatest kõikvõimalikest neeruosade põletikest ja Aleuudi haigusest põhjustatud glomerulonefropaatiast. Kõikvõimalikud Tu-d. Ravivõtted samad mis teistel väikeloomadel. Plasma suure valgusisaldusega loomi tuleks uurida naaritsate Aleuudi haiguse suhtes. Seerumis suureneb tihti P, BUN, väheneb Ca. Kreatiniin võib tõusta vähe. Kreatiniinisisaldus normaalsel tuhkrul on veidi madalam kui kassil ja koeral. Toetav ravi.

Ureetra rebend on esinenud. Uretronefrektoomia.

Uroliidid – nii kristallide kui kividena nii neerus, kusejuhas kui põies. Rohkem leitud isastel täiskasvanutel aga ka tiinetel emastel, kes sõid väheväärtuslikku toitu. Struviidid peamiselt aga teised ka. Kui toit koosneb loomsetest valkudest, on kive ja liiva vähem. Geneetiline eelsoodumus. Toit! Tunnused nagu kassidelgi. Ravi ka. Emastel on tihedamini põletikku. Amoxiclav või Cephalexin. Kui ummistust pole, tuleb loom enne stabiliseerida. Kateteriseerimine on keeruline ja kuna Ketamiin eritub neerude kaudu, siis ära seda kasuta. Kui kateteriseerimine ei õnnestu, võib teha tsüstotoomia või üritada loputada eesnahka koos kusitiga, lootes, et kivi saab tagasi põide. Tihti aitab korralik loomsetel valkudel põhinev toit põit ravida. Uriini hapestajaid pole tavaliselt vaja kasutada.

Tsüstiit – tuhkrutel seotud kristallide või prostata probleemidega. Neerupealiste haigestumisega seotud prostata suurenemine vähendab urineerimist ja seetõttu jääb rohkem ruumi bakterite arenguks põies. Uriini külv oleks hea – võetud otse põiest. Toit tähtis, ka vedelik.

Põiekasvajad esinevad.

Põieatooniat on leitud tuhkrutel, kes eksperimentaalselt nakatati marutaudi.

Emase tuhkru suguelundite kasvajad on tavalised steriliseerimata tuhkrutel. OHE.

Isase tuhkru suguelundite kasvajad on olemas.

Prostata haigused on tihti seotud neerupealiste haigusega. Ilma selleta harva.

Supraleron leevendab vahel kahe päevaga.

Parauretraalne haigus – tsüstiline struktuur põiest dorsaalselt nii emastel kui isastel tuhkrutel koos adrenaalhaigusega. Op ja söövitus.

Östrogeenimürgistus – pikk ind mõjub vereloomele pärssivalt.Ka munasarja jäänuk või adrenaalhaigus võib mürgistust põhjustada. Anoreksia, letargia, nõrkus, kahvatus, suguelundite turse ja eritised. Pikem ind kutsub esile ka veriroe, verevalumid ja dorsaalse sümmeetrilise alopeetsia. Kliiniliselt vähneb veres hematokrit alla 20% (6%!), ilmuvad tuumaga erütrotsüüdid, neutropeenia, trombotsütopeenia. Kõrge õstrogeeni tase veres viib tuhkrul luuüdi hüpoplaasiani kõigi rakkuliinide puhul. Ravi esmane eesmärk on vähendada õstrogeenide taset. Selleks võib kasutada vasektomiseeritud isast või vatitikku. Haigel loomal ei pruugi see aidata. Kui õstrogeenide tase pole olnud kõrge kaua (vähem kui 4 nädalat), võib medikamentoosne ravi aidata (gonadotropiini vabastav hormoon 20mikrogrammi s/c või HCG 100 UI s/c) viimast võib nädala pärast korrata kui turse pole taandunud. Teisi inimestel kasutatavaid vahendeid kasutada ei soovitata kuna need võivad tuhkrule mõjuda vastupidiselt. Progestiinide kasutamisel võib tekkida püometra.

Lõplik ravi seisneb OHE-s või m/s jäänukite eemaldamises, mis võivad olla tsüstilised ja asetseda kinniti rasvas või m/s köndi juures.

Kuna need loomad on tihti väga raskes seisundis, on vaja neid enne lõikust turgutada. Kõne alla tuleb vereülekanne. Tuhkrutel pole veregruppe, nii et mitmed vereülekanded erinevatelt doonoritelt on võimalikud. Ka võib kasutada anaboolseid steroide, rauddekstraani. Erütropoetiini kasutada pole mõtet sest östrogeenid nullivad selle toime. Kui PCV on üle 25%, on prognoos hea. Alla 15% PCV-ga patsientide prognoos on kahtlane.

Profülaktikaks tuleb kõik emased tuhkrud, keda ei plaanita paaritada, steriliseerida 6-kuuselt. Lõikuse juures tuleb olla väga tähelepanelik, et kõhuõõnde ei jääks osakestki munasarjast. Aretusloomi ei tohi lasta innelda kauem kui 2-4 nädalat.

Püometra. OHE. Ka adrenaalhaigusega tuhkrul võib tekkida köndi püometra. Sellisel juhul koosneb operatsioon adrenalektoomiast ja köndi korrastusest koos antibiootikumiraviga.

Vaginiiti esineb steriliseeritud emastel tavaliselt adrenaalhaiguse, köndi püometra ja õstrogeenimürgistuse foonil. Ka võõrkeha ärrituse tagajärjel loomadel,keda peetakse heinas või saepurus. Harva tsüstiidi või urolithiaasi korral. Ravi antibiootikumidega pluss põhjuse kõrvaldamine.

POEGIMISPATOLOOGIAD JA VASTSÜNDINUTE HAIGUSED

Normaalsel toidul olevad ja terved emased sünnitavad tavaliselt 8-10 poega, kes kaaluvad 8-10 g ja kaotavad neist ühe enne võõrutusiga. Suuremate kaotuse põhjusi tuleb otsida paarituse eelsest perioodist.

Toitumine on iga tuhkru tervise põhialus.

Emased indlevad esimest korda 4-kuuselt kui valguspäeva pikkus on rohkem kui 12 tundi. Selles vanuses paaritada ei soovitata sest nad peaksid veel ise kasvama ja arenema. Esmapoegijad, kes saavad ebakvaliteetsed toitu, jäävad tihedamini tiinustokseemiasse ja mitmendat korda poegijatel on väiksem pesakond. Mõnede loomade omavahelisel paaritusel võivad järglased saada letaalse retsessiivse geenikombinatsiooni. Ka võib väiksema pesakonna põhjus olla vaid ühes paarituskorras või valel ajal paaritamises.

Kui tuhkur toidab suurt pesakoda, kõhnub ta ka väga korraliku toidu juures. Iga inna ajal paaritatud emane peab sööma väga kaloririkast toitu. Rasv, mis ta sellega kogub, ei ole tervisele ohtlik ega põhjusta poegimisprobleeme.

Tiinele emasele tuleb võimaldada omaette olemist. Pesa ja magamiskoht peavad olema kõrvalises kohas ja nii, et loom ei vigastaks oma kõhtu ega piimanäärmeid. Kutsikad ei tohiks saada pesast välja enne kui veidi enne võõrutusiga. Pesamaterjal peab olema pehme ja ohutu, mitte koosnema suurtest riidetükkidest, parim on väikesed salvrätikutükid, sest kutsikad võivad suurte tükkide vahel ära eksida. Emale peab võimaldama nii palju toitu kui võimalik, ka pesas lamades peab toit ja vesi olema kättesaadavad.

Omanik peab olema valmis veetma poegiva ja toitva tuhkru juures teda abistades ja jälgides nädalaid.

Tiinustokseemia

Põhjustatud tasakaalustamata toitumisest tiinuse lõpul. Ka juhuslikul nälgimisel tiinuse viimasel nädalal esmaspoegijatel kui omanik üritab hakata söötma kõrgemakvaliteedilist toitu kuid tuhkur keeldub söömast uut asja. Ka väga paljude loodete puhul kui tiine emakas võtab enda alla suurema osa kõhuõõnest ja loom lihtsalt ei saa piisavalt süüa. Ka vesi peab olema kättesaadav. Enamus tuhkruid joob parema meelega kausist ja pudelist juuakse vastumeelsemalt. Tuhkrud joovad umbes kolm korda suuremas koguses vett kui on kuivtoidu maht, mida nad söövad. Kui veetarbimine on piiratud, lõpetavad nad ka söömise ära. Tiinuse viimasel nädalal võib kasvõi üks öö ilma veeta põhjustada tiinustokseemiat paljude loodetega tuhkrul. Sel kriitilisel ajal peaks loomal olema toit mitmes kohas et vältida juhusliku toidu riknemise korral nälgimist. Väga suure loodete arvuga tiinele loomale peaks lisaks andma energiarikkaid toidulisandeid.

Tokseemiaga loom muutub just tiinuse lõpul loiuks, veetustub, võib tekkida kõhulahtisus, karv tuleb kergesti ära. Mõmikord võib läbi naha näha emaka piire ja looteid. Vere glükoosisisaldus võib olla väga madal, uriinis võib leiduda ketoonkehi. Loom tundub jahe kuid ta ei tõmba ennast kerra ega püüa pessa ronida vaid ainult lamab oma kõhul. Sellises seisus looma prognoos on väga halb isegi intensiivse raviga.

Kiire keisrilõige võib päästa looma elu kuid tihti on maks juba liialt tabandunud. Lõikuse ajal tuleb looma soojendada ja anda vedelikke – ka naha alt imendub see väga kiiresti. Kui veeniteed ei saa rajatud ja selle kaudu glükoosi anda, tuleb enne lõikust anda glükoosi või kõrgekalorilist sööki. NB! Tuhkrud kuumenevad ka üle väga kergesti! Kindlasti tuleb kehatemperatuuri jälgida ja mõõta iga poole tunni tagant.

Lõiked tuleb teha mõlema emakasarve keskele, et kutsikad võimalikult kiiresti välja saada.

Postoperatiivselt tuleb looma samuti jälgida ja sööta väikeste portsudena väikeste intervallidega.

Tokseemilised tuhkrud ei roni eriti kuskile ega millestki üle ka siis kui on juba teadvusel, nii et soojaallikas tuleb paigutada nii, et loom saaks sellest tahtmise korral kaugemale liikuda. Intensiivravi tuleb jätkata kuni loom liigub ja sööb ise piisavas koguses. Kui loom elab 24 tundi pärast lõikust, on tal eeldusi elama jääda. Kuid neil pole piima vähemalt nädala jooksul. Kui on olemas teine toitev tuhkur ja poegi saab roteerida nii, et keegi on pidevalt oma ema juures, on lootust, et ta suudab vähemalt mõned pojad ise üles kasvatada. Kui pojad on sündinud enne 40 tiinuspäeva või kui pole võtta asendusema, on parem nad hävitada sest neid kunstlikult toita on äärmiselt keeruline.

Struviidid tiinel tuhkrul.

Tiinetel tuhkrutel on kivid eriti kerged tekkima sest nende organism liigutab suurtes kogustes mineraalaineid. Kui sellele lisada veel taimsel valgul, eriti maisil põhinev toit, on kivid sama hästi kui olemas. Kividele viitab looma pidev üritamine urineerida, vahel veri uriinis. Rö. Kui tuhkur peaks 24 tunni jooksul sünnitama, planeeri keisrilõikus kohe enne tsüstotoomiat. Muidu pingutab sünnitav tuhkur põielõikuse haavad lahti. Korraliku postoperatiivse hooldusega kasvatab tuhkur oma pojad normaalselt üles.

Tiinele tuhkrule ja kutsikatele sobib ketamiin (35 mg/kg) xylasiiniga (5 mg/kg). Vedelikteraapiat tuleks alustada juba enne lõikust. Flunixin 2,5 mg per animal enne lõikust ja iga 12 tunni järel 1-2 päeva hoiab ära põletiku tekke ja valu ning pressimise. Paar päeva peaks andma ka uriini hapestajaid kuid edasine profülaktika seisneb korralikus toidus. Trimetroprim 15-30 mg/kg p/o 12 tunni tagant ei lase tekkida põletikul.

Väike kutsikate arv pesakonnas

Esmasünnitajatel on tiinnus tavaliselt lühem, vähese loodete arvuga tiinus võib kesta kauem ilmselt tänu loodetepoolsele nõrgale hormoonmõjutusele. Peale 43. tiinusepäeva looted surevad kuid sinnamaanii nad kasvavad ja võivad põhjustada rasket sünnitust.

41. tiinuspäeval tuleb ühe lootega tuhkrul esile kutsuda sünnitus. Selleks süstida prostaglandiini 0,5 mg per animal. 1-4tunni pärast süstida oxytocini 6 ühikut. Enamus tuhkruid sünnitab 2-12 tunni jooksul. Kui sünnitust ei toimu 24 tunni jooksul, korda ravi või tee keisrilõige. Ootamine ei kahjusta ema aga piimateke vaibub ja kutsika elulootused 43. päevaks on kahanenud. Mõnedel emastel pole paar päeva väikeste pesakondade korral piima. Ideaalne oleks paaritada emaseid kahekaupa et pesakondi saaks vajadusel jagada. Ja kõik saaksid söönuks.

Põhilised raske sünnituse põhjused on suured kutsikad, lootedeformatsioonid (liitunud kaelast), arenguhäired. Pikaleveninud sünnituse põhjuseks on tavaliselt koljuarenguhäiretega kutsikad.

Keisrilõige. Soovitatav sekkuda kui sünnitus on kestnud üle 24 tunni või kui vähema ajaga on emasloom rahutu ja hoolimata pressidest midagi ei toimu. Kui pojad on sündides hallikad, siis nad surevad. Sinakad toibuvad vähese abiga ja hakkavad hingama. Paku O2 kambrit mõneks minutiks.

Pesakonna hülgamine. Sageli esmaspoegijate poolt. Inimkontakt ei pane tuhkrut poegi hülgama, seda võib teha stress. Omaette olemine pesakonnaga võib tekitada sideme. Mõned kalduvad oma poegi sööma. Mõned on väga närvilised ja peidavad oma poegi pesa alla, toidukaussi, puuri nurka.

Põgenev ema sulgeda laste juurde väiksesse puuri. Toida hästi ja lase jalutama. Vesi kättesaadaval! Kui ema on pojad omaks võtnud, võib teda rohkem jalutama lasta kuigi mõned noored emased unustavad oma pojad kui mängima saavad.

Kui emasloom poegi traumeerib, tuleb pojad kohe peale sündi ära võtta, puhastada, hoida soojas kuni terve pesakond on sündinud. Kui ema on söönud ja rahunenud ja heidab maha, võib proovida kutsikaid tema juurde tagasi panna. Soojenduslamp tuleb panna mitte liiga lähedale pesale, et emasloom saaks minna sellest vajadusel eemale. Liiga soojas ruumis võib emasloom mitte tahta pesas olla.

Laktatsioonihäired. Võib olla geneetiline. Vanematel emasloomadel ja nendel, kes pole piisavalt poegade juures võib puududa piisav stiimul piima tekkeks. Joogi- ja söögipuudus. Stress. Tavatoidul oleval emasel ei pruugi piima jätkuda või ei saa pojad piisavalt toitaineid. Kolmenädalastele kutsikatele võib hakata juurde andma pehmet toitu ja toidulisandeid kuid miski ei kindlusta neid eluks vajalikuga paremini kui hästitoidetud tuhkru piim. 2-3 nädalat peale poegimist peab emasloom saama parimat võimalikku toitu.

Ka tõsiste süsteemseete haigustega emasloomadel pole piisavalt piima. Nende kutsikad vigisevad, on rahutud ja roomavad ringi selle asemel, et süüa või magada vaikselt ema kõrval. Tavaline põhjus järsule piimakaole on mastiit või metriit. Kui loom saab adekvaatset ravi, jätkab ta lakteerimist. Kui põletik tekib paaril esimesel poegimisjärgsel päeval, kaob piim päriselt. Kui emasloomal on vähe piima, tuleb kutsikaid toita vähemalt neli korda päevas. Kutsikad tuleb siiski jätta ema juurde, et ta saaks neid toita esimesel võimalusel, ka stimuleerivad kutsikad ema lakteerima. Hilisemal perioodil ei kao piim nii järsult kui ema haigestub või veetustub. Kui haige ka emasloom poleks, tuleks talle pakkuda nii palju ja tihti kaloririkkaid toite kui võimalik. Ka tema tavatoitu segatuna soojas vees.

Äge mastiit ilmneb tavaliselt kohe peale poegimist või peale kolmandat nädalat, kui kutsikad vajavad juba väga suuri piimakoguseid, mis on emasloomale kurnav, ja neil on hambad. Äge mastiit muutub tihti gangrenoosseks mõne tunniga. Algab Staphylokokist või colist. Vajalik on kiire abi. Juba nekrotiseerunud kudede eemaldamine aitab emaslooma seisundile kaasa. Anesteesiat pole vaja. Synulox 18,75 mg p/o 12 tunni tagant. Gentamütsiin on neerutoksiline eriti veetustunud loomadele ja võib mõnel juhul kurdistada tuhkru. Enne AB alustamist tee piimakülv.

Toksiinid nekrotiseerunud koest teevad emaslooma väga haigeks ja ta ei taha kutsikaid valu tõttu sööta. Flunixin sobib kasutamiseks tuhkrutel, vähendab valu ja põletikku ning tokseemiat (2,5 mg s/c 12).Koos AB-ga. Elektrolüüdilahus s/c.

Kui ravi on õigeaegne, jätkab emasloom lakteerimist kuigi kutsikad võivad vajada lisasöötmist. Asendusema võib nakatuda kutsikate kaudu haigustekitajaga. Vahel põhjustab põletikuline piim kutsikatel kõhulahtisust. Sel juhul anda sama antibiootikumi ka kutsikatele.

Ema võib paraneda täielikult kuid tavaliselt kaotab ühe või mitu imetit.

Krooniline mastiit võib jääda omanikul märkamatuks. Imetid näivad nagu piima täis kuid tegelikult on näärmekude asendunud sidekoega. Staphylococcus intermedius.Väga nakkav. Hoida aretusloomadest eraldi, toita ei saa kunagi.

Krooniline võib olla ägeda tulemus. Kutsikad muutuvad pikaks ja kõhnaks, on rahutud ja karmi karvaga. Et vähendada nakatumisriski, pese kutsikaid ja hoia mõned tunnid eraldi enne kui asendusema juurde lased, et nende soolestik saaks tabandunud piimast tühjeneda. Ravida AB-ga. Haige ema juurde jäetud kutsikaid tuleb sööta vähemalt kolm korda päevas nii palju kui nad võtavad.

Metriidi puhul ei pruugi olla tupenõret. Palpatsioonil on tunda pinges emakas. Prostaglandiiniga saab selle välja. Jätkub AB. Trimetroprim on hea, sest see kontsentreerub põies. Valu ja ebamugavustunde vastu anna flunixini aga kuna see on prostaglandiini anatagonist, ei saa neid koos kasutada. Kutsikad hakkavad ennast tugevamini tundma järgmiseks päevaks ja piimatoodang taastub. AB-d vähemalt viieks päevaks kuid flunixin vähem sest võib põhjustada maohaavandeid või gastriiti.

VASTSÜNDINUTE HAIGUSED

Vastsündinud tuhkrukutsikad on abitud ja ei suuda kehatemperatuuri säilitada umbes 2 esimest elunädalat. Normaalsed kutsikad kaaluvad sündides 8-10 g, nädalaselt 30 g, 3-nädalaselt 100 g. Silmad avanevad 30-35. elupäeval.

Normaalsed terved kutsikad hakkavad kinniste silmadega umbes kolmenädalaselt huvi tundma ja tarbima soojas vees leotatud ema pehmet toitu. Võõrutatakse tuhkrukutsikad 6-8-nädalaselt.

Kutsikate toitmine sünnist saadik on väga keeruline ja vajab ööpäevaringset tegevust. Kui ema pole võimeline nende eest hoolitsema ja toitma, tuleks leida asendusema. Tuhkrud tavaliselt võtavad omaks suvalises vanuses ja suuruses kutsikad igal laktatsiooniperioodi momendil.

Vahel on vajalik lisasööda andmine kutsikatele kuid nad peaksid, kui vähegi võimalik, siiski jääma ema juurde piimatootmist stimuleerima. Sobib kassipoegade piimaasendaja, millele tuleb lisada koort, et saavutada kuni20% rasvasisaldus. Piim peab olema soe. Toita vähemalt neli korda ööpäevas ad libidum.

Üle 3-nädalased võivad ellu jääda ka ainult kunsttoidul ilma emapiimata. Toita tuleb eraldi, pipetist või lutist sest nad ronivad toidukaussi ja saavad märjaks ning jäävad külma kätte.

4-nädalaselt võib piima hakata ära jätma ja 5-nädalaselt minna üle tahkele toidule. Eelistatud on lame madal toidunõu sest nad tahavad süües esijalad panna toidunõu servale.

Kui emasloom on haige või jätab kutsikad hooletusse, võivad nad jahtuda. Kutsikad ei söö kui nad on jahtunud või hüpoglükeemilised. Mõned tilgad glükoosilahust suu kaudu ja soojenduspadi. 0,5-1 ml soojendatud lahust s/c.

Suure pesakonna kutsikad võivad sündida nii kiiresti, et emasloom ei jõua nabanööre läbi närida ja need lähevad puntrasse koos platsentadega. Nad ei saa süüa ja muutuvad külmaks ning hüpoglükeemiliseks kuna emasloom ei saa nende ümber ennast kerra tõmmata.

Haruta lahti. Kui platsentad on kuivanud, niisuta sooja veega. Nabanöör tuleb jätta nii pikaks kui võimalik. Kui kutsikad on olnud puntras mitu tundi, võib olla vaja mõni neist ohverdada.

Vastsündinute kõhulahtisus võib olla põhjustatud rotaviirusest, bakteritest või nende kombinatsioonist. 1-7-päevastele eluohtlik. Vanemad ei pruugi ravi vajada. Kutsikad on märjad ja karv sile. Tavaliselt puhastab emasloom kõik kõhulahtisuse jäljed ja omanik ei pruugi seda märgata. Veetustuvad kiiresti. Enamus jääb ellu kui saavad vedelikku 0,5-1 ml s/c 6-12 tunni tagant ja p/o AB-d 4-5 päeva. Kutsikad ei taha alguses süüa ja see vähendab ema piimatootmst ja soodustab mastiidi teket.

Vastsündinute oftalmia. Avanemata silmade põletik. Paaripäevased kuni kolmenädalased kutsikad. Mädane eritis koguneb konjuktivaalkotti. Tavaliselt on neil kutsikatel tühi magu, tõenäoliselt kuna söömine on valulik. Külvides on olnud mitmeid nahabaktereid kuid üldist tekitajat pole leitud. Silmapilu tuleb avada. Üle kolmenädalastel jääb silm lahti, noorematel kleepub kinni ja olukord võib korduda. Silmasalvid antibiootikumiga.

SÜDAMEHAIGUSED

Suhteliselt levinud. Tavaliselt keskealistel ja vanematel. Tunnused nagu teistel liikidel. Lisaks tagajalgade nõrkus. Tromboembolismi pole diagnoositud.

Korralik ülevaatus. Kahvatud limaskestad ja kauem kui 2 s kapillaaride täitumisaega võib olla seotud CHF-ga või südame löögimahu vähenemisele. Parempoolse CHF-ga tuhkrutel võib jugulaarpulss olla jälgitav. Femoraalpulss võib olla nõrk või normaalne, ka ebaregulaarne. Astsiit on võimalik ja sage tunnus, ka hepato- ja splenomegaalia.

Südame auskultatsioon toimub 6-8. roidevahest – palju kaudaalsemalt kui koeral vüi kassil. Normaalne löögisagedus on 180-250 lööki minutis. Siinusarütmia ja siinusepausid.

Lõppdiagnoos nõuab spetsiaaluuringuid nagu EKG; Rö ja Ehho.

Rö kahes suunas.

Koertel ja kassidel kasutatavad piirid ja märgised pole tuhkrul kasutatavd tänu silinderjale rinnakorvile. Tuhkru südame vari on ümaram ja paikneb põhiliselt 6.-8. roidevahes. Parem vatsake puudutab kergelt rinnakut. Südametelgede pikkus rinnalülides peaks olema 4 cm.

CHF võib olla näha pleuraalefusioonina, kopsutursena.

EKG-d kasutatakse tuhkrutel tavaliselt rütmi- ja juhtehäirete kindlasktegemiseks.

Siinusbradükardiat võib olla seoses hüpoglükeemiaga insulinoomiga tuhkrutel. Teise astme AV blokk võibolla normaalne leid tervetel tuhkrutel.

EKG tehakse soovitatavalt sedatatsioonita loomale paremal küljel või püsti. Klemmid võib veidi mugavamaks teha, et need ei näpistaks. Süüa.

Ehho.

Ravi on sarnane kassidega. Furosemiid 1-4 mg/kg 8-12 tunni järel. ACE inhibiitorid 0,5 mg/kg 49 tunni tagant ja kui väga ära ei vaju, siis 24 tunni tagant edasi. Kontrolli K, BUN ja Glc.

Atenolol sobib supraventrikulaarsete ja ventrikulaarsete arütmiate korral

Dilatatoorne kardiomüopaatia nagu koertel ja kassidelgi. Ravi sama mis eelmise haiguse puhul.

Nitroglütseriini geel 2% on veene laiendav, seda võib määrida karvutule alale kubemes või kaenla all.

Hüpertroofilise kardiomüopaatia raviks beetablokkerid atenolol 3,125-6,25 mg p/o 24 või Ca-kanali blokkerid – diltiazem 3,75-7,5 mg p/o 12. Need ravimd vähendavad kontraktiilsust ja südame löögisagedust ja vasak vatsake täitub paremini. Mõlemate ravimite kõrvalmõjude hulka kuuluvad isutus, letargia, hüpotensioon. Mõnikord tuleb lisada diureetikumid.

Klapirikked. Sageneb vanemas ja keskeas tuhkrutel. Ravi vaata CHF.

Müokardiit esineb. Dgn kinnitus lahkamisel.

Kasvajaid pole registreeritud.

Südameussid olemas. Lahkamisel.

TEISED HAIGUSED

Aleuudi haigus on põhjustatud parvoviiruse poolt. Immuunokomplekshaigus, mis iseloomustub glomerulonefriidi, sapiteede proliferatsiooni, artriidi ja progresseeruva kõhnumisega. Erinevad tüved on erineva virulentsusega. Äkksurmast kroonilise kurtumiseni, närvinähud, tagajalgade parees. KNS nähud, melena, hepato,-splenomegaalia. Hingeldus. Igasugused kõrvalekalded vereanalüüsis. Immuunofluorestsents jne meetodid. Antikehade olemasolu pole veel diagnostiline. Ravi pole. Naaritsaid on ravitud tsüklosporiinidega kuid kuni 16 nädala jooksul viiruse tiiter veres ei vähenenud.

Splenomegaalia on väga tavaline nähe üle aasta vanustel tuhkrutel. Ei pruugi midagi tähendada. Sagedasim põhjus on EMH (Extramedullary Hematopoiesis). Põhjus on teadmata, enamusel loomadest pole midagi veres valesti. Sagedasim kasvaja on lümfoom. Sellisel juhul on põrna pinnal ja ristlõikel näha valged või pruunikad sõlmekesed. Servad on ebatasased. Kaasatud on tihti ka maks ja mesenteeriumi lümfisõlmed. Normaalne põrn on suhteliselt suur 5x2x1 cm. Palpeeri muutunud põrna ettevaatlikult sest see võib rebeneda. Põrna aspiraat 22-25-se nõelaga.

Aneemia põhjused samad mis teistel loomadel – erütrotsüütide valmimise häired, olemasolevate hävimine või verekaotus. Tuhkru normaalne hematokriti väärtus on veidi kõrgem kui teistel loomadel – 46-61% ja selle tõttu võib teadmatusest kerge aneemia jääda märkamatuks. Ka RBC on kõrgem – kuni 17,4 x 10 6 rakku mikroliitris. Normaalselt võib tuhkrul olla retikulotsüüte kuni 10%, kõrgem kui 12% viitab regeneratiivsusele.

Tuhkrutel on kõige sagedasem aneemia ning luuüdi supressiooni põhjus östrogeenimürgistus või adrenaalhaigus. Luuüdi mõjutavad kasvajad nagu müeloom või leukeemia asendades üdirakud kasvaja või fibrooskoega. Selle tulemuseks on tavaliselt normotsüütne normokroomne aneemia madala retikulotsüütide arvuga.

Idiopaatilist immuunsõltuvat aneemiat pole tuhkrutel täheldatud. Samti pole neil vereparasiite või viirushaigusi, mis mõjutaksid punaliblesid. Raskemetallide toksikoos ja mõned ravimid võivad põhjustada hemolüütilist aneemiat.

Verekaotuslik aneemia on tihti esinev tuhkrutel sest traumasid on neil tihti. Ka maohaavandeid. Parasiidid pole sage põhjus kuid noorel loomal kirbud või koktsidioos võib põhjustada verekaotuslikku aneemiat. Ka esineb koagulopaatiaid - igasuguseid.

Vereülekannet võib teha samade loomade verega korduvalt kuna tuhkrutel pole veregruppe. Näidustus selleks on PCV alla 25%. Ülekandeks vajatava vere hulka peaks arvutama järgmise valemi järgi: VHd= VHr x kandiline sulg ümarsulg PCVpost – PCVpre ümarsulg /PCVd kandline sulg kinni. Valemis on VH vere hulk milliliitrites (arvutatud 8% kehakaalu kilogrammidest), PCVpost on soovitav PCV peale transfusiooni – ideaalselt peaks mahtuma normi piiridesse kuid reaalselt oleks 5-10% kõrgem algsest (PCVpre). Lihtsam viis on üle kanda 10-20% retsipiendi vere mahust 4 tunni jooksul ühe transfusiooni kohta. Tsitraati kasutatakse 0,1 ml iga 0,9 ml vere kohta.

Erütropoetiini võib kasutada neerupuudulikkusega tuhkrutel 100 U/kg kolm korda nädalas kuni PCV stabiliseerub ja siis kaks korda nädalas.

Ibuprofeeni ja teiste NSAID-de mürgistus on tuhkrutel tihti esinev. Prostaglandiinide inhibitsioon organismis võib põhjustada verevoolu vähenemist neerudes, maohaavandeid ja trombotsüütide düsfunktsiooni. Mürgistus suurema kogusega põhjustab neerupuudulikkust. Massiivse üledoosiga saab krambid. Ravi on sümptomaatiline. Aktiivsüsi on mõttekas paari esimese tunni jooksul. Vedelikteraapia isegi kui neerunähte pole. Haavandtõve ravi.

HINGAMISTEEDE HAIGUSED

Tuhkrutel põhjustajaid vähe – inimeste gripp ja koerte katk. Põhine anamneesil ja kahtlusta katku suhtes kõiki vaktsineerimatuid.

Koerte katk – paramyxoviirus RNA viirus. Surmav tuhkrutel. Ravi pole. Inkubatsiooniperiood 7-10 päeva. Kandub edasi ka näiteks kinnastega.

Tuhkrutel esimene tunnus lõualööve ja mokkade ning lõua nahk muutub turseliseks ning koorikuliseks. Vahel kaasneb nahaärritus perineaal ja anaalpiirkonnas. Anoreksia, püreksia, fotofoobia, depressioon, ninast ja silmadest mädasseroosne nõre. Silmalaud kleepuvad kokku. Käpapadjandite hüperkeratoos. Soolenähte tavaliselt ei tekki. Tekkivad hingamisorganite tabandumine ja surm immuunsupressiooni tõttu..Sekundaarsed infektsioonid. Närvinähtudest koordinatsioonihäired, torti collis ja nüstagm.

Spetsiaalsed testid. Toetav ravi.

Tavalised desinfektsioonivahendid, kuumus, UV.

Gripp – orthomyxoviridae. Kandub inimeselt tuhkrule ja vastupidi. Mitmed tüved. Tabanduvad ülemised hingamisteed. Piisknakkus. Nakkav 3-4 päeva.

Nina ja silmanõre, aevastamine. Võivad olla letargilised ja anorektilised, fotofoobia, konjunktiviit. Vastsündinutel ka alumised hingamisteed ja surm. On olnud kõhulahtisuse ja kurdistumise juhtumeid.

Enamus täiskasvanuid põeb 7-14 päeva. Kodune ravi piisav. Vajadusel laste köhasiirup ilma alkoholita, doos nagu lastele kilode põhjal arvestatud doosis. Ninatilgad samuti. Synulox ja inimestele mõeldud gripiravimid – amantadiin (6 mg/kg p/o 12). Immuunsus püsib 5 nädalat sama tüve suhtes.

Pneumonia – mitte sage tuhkrutel. Tüüpilised tunnused nagu teistelgi liikidel. Ravi toetav pluss Ab – kinoliinid, trimetroprim. Prognoos sõltub seisundist ja alluvusest ravile.

Kopsumükoosid – harva kuna peamine allikas on lõuna pool mullas. Üldised haigusnähud. Prognoos halb.

KASVAJAD

Adrenaal-, insulinoom ja lümfoom – sagedasimad. Nende koha pealt ei sarnane tuhkur kassi ega koeraga. Metastaseeruvad harva.

Populaarseimad teooriad: geneetiline eelsoodumus – eriti märgatavad ameerika liinides.

Nakkuslik faktor – laborites maliigse lümfoomi puhangud. Transformeerunud retroviirused teistel liikidel.

Varajane steriliseerimine/kastreerimine – vt endokriinhaigused.

Valguspäeva mõju – mida loomulikum, seda vähem kasvajaid.

Toit.

Lümfoom (pahaloomuline lümfoom, lümfosarkoom) – täiskasvanutel enim vanematel lümfotsüütne vorm, tabanduvad lümfisõlmed. Lümfoblastiline vorm just noortel alla 2-aastastel. Tüümus, põrn ja maks. Kolmas on nende segu.

Juveniilse lümfoomi puhul tihti pleuraalefusioon kuna tüümus suureneb ja on kopsude tööle takistuseks. Vahel ka soolenähud ja meenutab võõrkeha olemist.

Nahavormid