Koerte esmaabi

Kunagi sai loodud selline esitlus jahimeestele. Avastasin, et see on täitsa avalikult netist saadaval. http://www.ejs.ee/wp-content/uploads/2015/02/koerte_esmaabi.pdf

Tuhkrute adrenaalhaigus - tuhkruomanikele

Adrenaalhaigus on tavaliselt keskealisi ja vanemaid kolme- kuni setsmeaastaseid) tuhkruid tabandav sündroom. Tervel tuhkrul toodavad adrenaalnäärmed ehk neerupealised – NB! neerudega pole sel haigusel midagi pistmist! - mitmeid erinevaid hormoone, mis reguleerivad kehas mitmete elundkondade tööd.

Haige või liiga aktiivne tuhkru adrenaalnääre toodab reeglina liigselt suguhormoone. Kõige sagedamini on tegemist näärme suurenemise ehk hüperplaasiaga kuid esineb ka nii hea- kui pahaloomulisi kasvajaid. Siirdeid need kasvajad tavaliselt ei anna kuid mõned kasvajad võivad kasvada ümbritsevatesse kudedesse ja organitesse.

Uuringud on näidanud, et adrenaalhaigus ilmneb kastreerimise või steriliseerimise tagajärjel. Täpne põhjus peitub keerulises süsteemis. Lühidalt – kastreeritud või steiliseeritud loom ei produtseeri enam suguhormoone ja sellega pole tema kehas enam tagasisidena toimuvat vastumõju ajus toimuvatele teiste hormoonide tootmisele. Eriti puudutab see luteiniseerivat hormooni (LH), mille liig pidevalt mõjutab adrenaalnäärmeid ja lõpuks põhjustab neis rakkude muutusi (hüperplaasiat või kasvajarakkude tekkimist), mis väljendub tuhkrute adrenaalhaigusena.

Tekib küsimus, miks tuhkruid steriliseerida/kastreerida. Selleks, et vältida teisi tõsiseid terviseprobleeme ning muuta nad paremateks ja sõbralikumateks lemmikuteks.

Kõige levinum adrenaalhaiguse tunnus on sümmeetriline karvakadu, mis tavaliselt algab sabajuurelt või selle lähedalt ja levib pea suunas. Kui asjaga midagi ette ei võta, muutuvad haiged tuhkrud peaaegu kiilakaks, nahk muutub õhukeseks, väga sügelevaks ja kuivaks. Hoolimata kastreerimisest või steriliseerimisest võib haigel loomal tekkida jooksuajale sarnane käitumine tesiste tuhkrute või inimeste suhtes. Vahel võib selline käitumine olla ainukeseks haiguse tunnuseks. Emastel tuhkrutel tekib häbeme turse, isastel raskendatud urineerimine, või korduvad kuseteede põletikud tänu eesnäärme suurenemisele ja põletikule. Mõnedel loomadel võib langeda lihastoonus, nad võivad muutuda loiuks ja nõrgaks. Vahel võib märgata karvastiku kollakamaks värvumist ja iseloomuliku lõhna tugevnemist.

Diagnoos pannakse tavaliselt haiguse klassikaliste tunnuste alusel. Mõnedel tuhkrutel võib tekkida aneemi – eriti emastel, kel hormoonidel on lastud pikemat aega mõjuda. On võimalik ka mõõta spetsiaalselt adrenaalnäärmete poolt toodetud hormoone vereseerumis. Tõusnud väärtused toetavad adrenaalhaiguse diagnoosi. Ultrahelis võib vahel näha suurenenud neerupealist. See on oluline eriti sel puhul, kui valikus on ka näärme kirurgiline eemaldamine. See on ainus adrenaalhaiguse ravi. Parempoolne neerupealis asetseb väga lähedal suurele veresoonele (õõnesveen). See muudab operatsiooni väga keeruliseks. Kuna adrenaalnäärmed reguleerivad paljusid elutähtsaid funktsioone, vajavad opereeritud loomad eluaegset asendusravi ja jälgimiseks korduvaid vereanalüüse.

On mitmeid erinevaid ravimeetodeid peale operatsiooni. Need kaotavad tihti kõik selle haigusega seotud tunnused nagu karvakadu ja nahaärritus kuid ei ravi haigust ennast. Nende mõju olenebsellest, milliseid hormoone ja kui palju haige neerupealis toodab. Samuti peab arvestama, et ravimid ei mõjuta neerupealise kasvu ja kasvaja arengut.

Üks võimalus ravimitest on pikatoimeline implantaat, mille mõju kestab tavaliselt poolest kuni kahe aastani. See kujutab endast riisitera suurust graanulit, mis süstitakse naha alla ja mis väljastab toimeainet pika aja jooksul. See aitab ka haigust ennetada, surudes tuhkru loomulikul paaritushooajal suguhormoonid maha.

Tuhkrute suur p6rn

http://www.ferretsanonymous.com/medical/bdls/bdl_spleen.html
Minu arust väga hea artikkel ja hästi kirjutatud. N6rganärvislistel mitte lugeda! M6ni nali v6ib t6sta verer6hku. Haarab ka palju muud kui ainult p6rnapoissi.

http://www.petmd.com/ferret/conditions/cardiovascular/c_ft_enlarged_spleen


http://www.ferretcentral.org/faq/med/spleen.html


http://www.all-about-ferrets.com/splenomegaly-in-ferrets.html

Jooksuaja edasilükkamisest/katkestamisest

file:///C:/Documents%20and%20Settings/lk2012/My%20Documents/Downloads/hormonitutkimus.pdf
Siin on üks hea artikkel uuringust, mis tehti erinevate jooksuaega mõjutavate preparaatide kohta. Kui kunagi liiga palju aega saab olema, panen selle jutu ka inimkeelde.

Tuhkru narkoos (Dex)domitori ja Bioketaniga

Tuhkru kaal (g)	(Dex)domitor 1 mg/ml (ml)	Bioketan (ml)	Antisedan (ml)
500	0,06	0,05	0,03
600	0,07	0,06	0,04
700	0,08	0,07	0,04
800	0,1	0,08	0,05
900	0,11	0,09	0,06
1000	0,12	0,1	0,06
1100	0,13	0,11	0,07
1200	0,14	0,12	0,07
1300	0,16	0,13	0,08
1400	0,17	0,14	0,09
1500	0,18	0,15	0,09
1600	0,19	0,16	0,1
1700	0,2	0,17	0,1
1800	0,22	0,18	0,11
1900	0,23	0,19	0,12
2000	0,24	0,2	0,12
2100	0,25	0,21	0,13
2200	0,26	0,22	0,13

NB! Tuhkrul pole mina kunagi näinud mingit tobedat reaktsiooni ketamiinile – äratuse teen ka kümme minutit tagasi ketamiini saanud loomale ja probleeme pole olnud.  Suured isased – poolteist kilo ja rohkem – ärkavad kauem. Väiksed emased on tavaliselt ärkvel kümne minutiga.

Tuhkru veres on põhilised näitajad ALT, GGT, ALB, Urea;

kliinilisest verest Hct, WBC, Plat

Tuhkrute ravimid

VAKTSIINID
Nobivac Puppy DP 1 doos 9- ja 14-nädalaselt, edasi kord aastas

Rabisin (Merial) 1 doos Vähim võimalik reaktsioonioht, kord aastas



ANTIBIOOTIKUMID

Synulox 50 mg tbl. 1/2 tbl/2 kg 2 korda päevas. Esimese valiku antibiootikum

Convenia 0,1 ml/kg 2-nädalase intervalliga. Abstsesside puhul

Marbocyl 5 mg tbl 1 tbl/2,5 kg 1 kord päevas Mitte kasutada epileptikutel

1 tbl/kg 1 kord päevas pneumonia korral. Mitte kasutada epileptikutel ega südame- või maksapatsientidel

Clindamycin 5-10 mg/kg 2 korda päevas 6 nädalat kuni 3 kuud

Augmentin siirup 25 mg/kg 2 korda päevas

Metronidasool 20-40 mg/kg päevas kahes osas. Suu kaudu anda raske kuna on jubeda maitsega

Clarithromycin 50 mg/kg 1 kord päevas

ANTIPARASIITIKUMID

Drontal 20 mg 1/2-1/4 tbl per nase 1 kg Nematoodid, tsestodoosid
Advocate < 4 kg kassile ja tuhkrule

Stronghold Puppy 200-300 g kaaluvale loomale 0,05 ml. Otodektoos, sarkoptoos, täid, südameusside profülaktikaks. 350-500 g loomale 0,1 ml, < 1,3 kg loomale 1 pipett

Frontline Combo Cat kirpude ja puukide vastu kuni neljaks nädalaks. Mitte kasutada alla kuue kuu vanustel tuhkrutel. Tiinetel loomadel kasutamise kohta pole piisavaltt katseandmeid.

Advocate täpilahus tuhkrutele ja väikestele kassidele. Parasiitide segainvasiooni raviks ja vältimiseks. Otodektoosi raviks, kirbunakkuse raviks ja vältimiseks ja südameusside vältimiseks. Üle 2 kg kaaluvatel tuhkrutel võib toime olla lühem. Kirpude vastu kaitseb kaks kuni kolm nädalat.

VALUVAIGISTID

Buprenorfin 0,3 mg/ml 0,04-0,1 ml/kg

Rimadyl 2-4 mg/kg s/c

Meloxicam 1,5 mg/ml 2-4 tilka/kg/1 kord päevas



SÜDAMERAVIMID

Furosemid tbl 40 mg Alustuseks 1/8 tlb/kg/päevas

(5 mg/kg) Max 1/4 tbl/kg 2 korda

päevas (20 mg/kg/päevas)

Furosemid inj 10 mg/ml 0,25-0,5 ml/kg

Spironolacton 25 mg tbl 2-4 mg/kg päevas, võib jaotada kaheks osaks. Jälgi elektrolüüte! Viib organismist K välja!

Atenolol 25 mg tbl 1 kord päevas 1,5-3 mg/kg Mitte HCM korral!

Vetmedin 5 mg tbl 2 korda päevas 0,25 mg/kg Ärritab magu ja võib põhjustada kõhulahtisust!

Theophyllin 3 korda päevas 5 mg/kg



HINGAMISTEEDE RAVIMID

Broomheksiin siirup 0,5 ml/kg 2 korda päevas Kombinatsioonis antibakteriaalse raviga

INSULINOOMI RAVIMID

Prednisoloon on 1 mg/ml Alustuseks 0,2 ml/kg päevas Ärritab magu! Säilitusdoos 1 ml 2 korda päevas



MAO-SOOLESTIKU RAVIMID

Kaomycin 1-2 ml/kg päevas 2-4 korrana

Sucralfat 100-200 mg per nase 2-6 korda päevas

Omeprazol 10 mg kapsel 1/4 kapsli sisust 1 kord päevas 2-4 nädalat

Cerenia inj. 0,1 ml/kg 1 kord päevas

Cerenia 16 mg tbl 2-8 mg/kg 1 kord päevas

Ranitidine 3,5 mg/kg 2 korda päevas



MUUD

Fenobarbitaal 2-3 korda päevas 1-2 mg/kg

HCG 50-100 ühikut per nase

Insuliin Kui glc on üle 10 mmol/l, siis 1 ühik, kui üle 20, siis 2 ühikut

Oxytocine 0,2-3 TÜ/kg

Vikasool 1-2 mg/kg s/c 2-3 korda päevas Mitte koos Midazolaamiga!

Vitamiin B1 50-100 mg p/o päevas vähemalt 3 päeva! Ärritab magu!
Vitamiin B12 12 0,05 mg(50ug)/ml 2 ml per nase s/c 1 kord nädalas

Vitamiin E 1 kord päevas 10 TÜ/kg

Abiks loomaarstile, kelle vastuvõtule sattub tuhkur :)

Kuna viibin mõne aja Eestimaa tuhkrutest eemal, siis teen väikse spikri kolleegidele, mida teha haige tuhkruga. Oksana lubas Vetdiagnostikakeskusest küll minu äraolekul mitte puhata aga mõned asjad, mis igapäevaselt ette tulevad, püüan siin ära kirjeldada. Praktilise poole pealt. Selle eest luban tagasi tulles olla oluliselt targem – vähemalt mõnes asjas :)


Kehatemperatuur on tuhkrutel üsna kõikuv. Ka 40 kraadi ei pruugi olla haiguslik – nad ei reguleeri seda kuigi osavalt ning näiteks sülesoleval või rabeleval tuhkrul on see kindlasti üllatavalt kõrge. Üle 40 ma nimetaks tõusuks.

Enne mõõtmist lasen tuhkrul laual või põrandal – ettevaatust, varbafriigid! – veidi asjatada. Kui loom on loid, ei taha liikuda jne, siis pole vaja tal põrandal vedeleda lasta. Võid kohe mõõta. Tavaliselt on siis kehatemperatuur pigem madal. Soojendamisega tuleb jälle olla ettevaatlik – ikka kraad tunnis, mitte kiiremini. Tavaliselt piisab sooja fliisi sisse kookonisse mähkimine või soojal madratsil hoidmine. Soe tilk – kui veeni ei saa – piisab naha alla tilgutamisest – kilosele loomale umbes 50 ml. Naha alt imendub väga hästi ja vajadusel võib seda teha kaks-kolm korda ööpäevas.

Tagajalgade nõrkus on tuhkrutel väga paljude haigusseisundite üks tunnustest. Sellise anamneesiga loomal mõõdaksin ma kõigepealt veresuhkrut. Kõrge on neil harva. Pigem madal. Eriti loomadel, kes pole ühel või teisel põhjusel söönud. Alla 3 mmol/l kordaksin ma mõõtmist kas samal päeval mõne tunni/söötmise möödudes või siis mõnel teisel päeval. Soovitavalt paaritunnise nälgimise järel. Kui teistkordsel mõõtmisel on ikka madal, on kahtlus insulinoomile. Eriti kui tegemist 3-4-aastase või vanema loomaga, kes viimasel ajal on hakanud ka rohkem väsima, puhkab tihti - teeb „karunahka“ – või lihtsalt magab palju. Täiskasvanud loomad, eriti talvel, muidugi, magavadki palju. Minul on insulinoomi mittekirurgiline ravi õnnestunud suukaudse prednisolooniga ja mõnedki on aastaid sellega edasi elanud. Kõbusalt. Ma võtan 2 ml süstitavat 1% Prednisolooni ja lisan sellele 18 ml kraanivett. Kui kange lahuse keegi saab, oleneb arvutamisoskusest. Ja seda lahust saavad nad siis 0,1 ml kaks korda päevas. Peale sööki. Kui nädalaga saab kõik korda, võib proovida anda üks kord päevas. Kui nähud retsidiveeruvad, tuleb jätkata kahe korraga päevas. Lõpuni.
Samas võib tagajalgade nõrkus viidata ka teisele raskemale tuhkrute lemmikhaigusele - adrenaalnäärmete hüperplaasiale, valule, palavikule, millele iganes...


Aevastamine, köhimine, nohu ja muud tatitõved. Kui peres veel keegi haige on, siis on selge, et tegemist on viirustega. Tuhkrud põevad rõõmsalt kõiki ülemiste hingamisteede viirushaigusi, mis neile toovad inimesed või pere teised loomad. Ja nagu kõikide teistega on ka nende ravimisel nii, et kui asi piirdub tatistamisega, läheb see umbes nädalaga üle. Nõrganärvilisemad kasutavad ka antibiootikume. Tuhkrule sobib ja valikravimiks on amoksatsilliin klavulaanhappega. Ükskõik, mis moel. Mina eelistan lastele mõeldud Augmentinsiirupit või mõnd 50 mg tabletti. Doos on nagu teiste loomadegi puhul. Umbes kilosele loomale veerand tabletti kaks korda päevas. Või siirupit vastavalt kontsentratsioonile milligrammide järgi. Köhasiirupiks sobib Bromhexin. Umbes pool milliliitrit kaks-kolm-neli korda ööpäevas.

Alati tasub teha röntgenpilt kopsudest – võib leida ka muud huvitavat. Pealegi on tuhkrutel üks üsna eriline asi - lümfoom, mis võib tabandada enam-vähem suvalist organit ja siis seda järama hakata.

Suur põrn ei pruugi tuhkrutel midagi erilist tähendada. Seda on tavaliselt looma kõhu palpeerimisel päris hästi tunda. Üldse on tuhkrud suhteliselt katsutavad loomad – st väga palju saab sõrme all paika panna ja alles siis peene diagnostika ja kallite aparaatidega esialgset arvamust kinnitada.

Noored loomad armastavad endale erinevaid asju sisse süüa. Levinuimad on näiteks kõrvatropid. Ka igasugune penoplast vms pehme kumm ja lateks. Ühelt seltsimehelt sai peensoolest eemaldatud täitsa terve hernes. Ka murelikivi ei liigu vabalt tuhkru ühest otsast teise ilma, et vahepeal sooleummistust, oksendamist, vähest vedelat kakamist ja punnitamist ei põhjustaks. Üldjuhul on võõrkeha sooles ka katsudes tunda. Mõnel suurel kahe ja poolekilosel jõmmil vast mitte. Kui arsti kõhutunne ikkagi väidab, et seal sees on midagi üleliigset, võta ta lahti! Kui aega, võimalust ja tahtmist jätkub, võib teha ka seeria baariumiga pilte. Sellele järgne lõikus pole muidugi nii tore aga selle eest värvilisem. Tuhkru soolestiku passaaž on kiire – normaalsel juhul peaks kahe kuni nelja tunniga sissesöödu looma teisest otsast väljuma. Seega jõuab hommikul pildistamisega alustatud looma veel pealelõunal lõigata ja õhtuni vel postoperatiivselt ka kliinikus jälgida. Enne kui koos leiuga omanikule üle anda.

Parim jõusööt tuhkrule on Royali – ausalt - ma ei saa selle reklaami eest kopikatki! – Convalescence Support pulber. Sellest saab jaokaupa teha jogurti konsistentsiga möksi, mida teadjamad loomad ise sisse luristavad – võib juba sooleopipäeva õhtul – või siis vedelamal kujul süstlaga anda saab.

Krambitavad tuhkrud igal võimalusel - valust, palavikust, madalast vere glükoosisisaldusest.... Kui käega katsutavat põhjust ei leia ja ka kõik näitajad korras, ravi sümptomaatiliselt - kaotada pole niikuinii enam midagi.