Abiks loomaarstile, kelle vastuvõtule sattub tuhkur :)

Kuna viibin mõne aja Eestimaa tuhkrutest eemal, siis teen väikse spikri kolleegidele, mida teha haige tuhkruga. Oksana lubas Vetdiagnostikakeskusest küll minu äraolekul mitte puhata aga mõned asjad, mis igapäevaselt ette tulevad, püüan siin ära kirjeldada. Praktilise poole pealt. Selle eest luban tagasi tulles olla oluliselt targem – vähemalt mõnes asjas :)


Kehatemperatuur on tuhkrutel üsna kõikuv. Ka 40 kraadi ei pruugi olla haiguslik – nad ei reguleeri seda kuigi osavalt ning näiteks sülesoleval või rabeleval tuhkrul on see kindlasti üllatavalt kõrge. Üle 40 ma nimetaks tõusuks.

Enne mõõtmist lasen tuhkrul laual või põrandal – ettevaatust, varbafriigid! – veidi asjatada. Kui loom on loid, ei taha liikuda jne, siis pole vaja tal põrandal vedeleda lasta. Võid kohe mõõta. Tavaliselt on siis kehatemperatuur pigem madal. Soojendamisega tuleb jälle olla ettevaatlik – ikka kraad tunnis, mitte kiiremini. Tavaliselt piisab sooja fliisi sisse kookonisse mähkimine või soojal madratsil hoidmine. Soe tilk – kui veeni ei saa – piisab naha alla tilgutamisest – kilosele loomale umbes 50 ml. Naha alt imendub väga hästi ja vajadusel võib seda teha kaks-kolm korda ööpäevas.

Tagajalgade nõrkus on tuhkrutel väga paljude haigusseisundite üks tunnustest. Sellise anamneesiga loomal mõõdaksin ma kõigepealt veresuhkrut. Kõrge on neil harva. Pigem madal. Eriti loomadel, kes pole ühel või teisel põhjusel söönud. Alla 3 mmol/l kordaksin ma mõõtmist kas samal päeval mõne tunni/söötmise möödudes või siis mõnel teisel päeval. Soovitavalt paaritunnise nälgimise järel. Kui teistkordsel mõõtmisel on ikka madal, on kahtlus insulinoomile. Eriti kui tegemist 3-4-aastase või vanema loomaga, kes viimasel ajal on hakanud ka rohkem väsima, puhkab tihti - teeb „karunahka“ – või lihtsalt magab palju. Täiskasvanud loomad, eriti talvel, muidugi, magavadki palju. Minul on insulinoomi mittekirurgiline ravi õnnestunud suukaudse prednisolooniga ja mõnedki on aastaid sellega edasi elanud. Kõbusalt. Ma võtan 2 ml süstitavat 1% Prednisolooni ja lisan sellele 18 ml kraanivett. Kui kange lahuse keegi saab, oleneb arvutamisoskusest. Ja seda lahust saavad nad siis 0,1 ml kaks korda päevas. Peale sööki. Kui nädalaga saab kõik korda, võib proovida anda üks kord päevas. Kui nähud retsidiveeruvad, tuleb jätkata kahe korraga päevas. Lõpuni.
Samas võib tagajalgade nõrkus viidata ka teisele raskemale tuhkrute lemmikhaigusele - adrenaalnäärmete hüperplaasiale, valule, palavikule, millele iganes...


Aevastamine, köhimine, nohu ja muud tatitõved. Kui peres veel keegi haige on, siis on selge, et tegemist on viirustega. Tuhkrud põevad rõõmsalt kõiki ülemiste hingamisteede viirushaigusi, mis neile toovad inimesed või pere teised loomad. Ja nagu kõikide teistega on ka nende ravimisel nii, et kui asi piirdub tatistamisega, läheb see umbes nädalaga üle. Nõrganärvilisemad kasutavad ka antibiootikume. Tuhkrule sobib ja valikravimiks on amoksatsilliin klavulaanhappega. Ükskõik, mis moel. Mina eelistan lastele mõeldud Augmentinsiirupit või mõnd 50 mg tabletti. Doos on nagu teiste loomadegi puhul. Umbes kilosele loomale veerand tabletti kaks korda päevas. Või siirupit vastavalt kontsentratsioonile milligrammide järgi. Köhasiirupiks sobib Bromhexin. Umbes pool milliliitrit kaks-kolm-neli korda ööpäevas.

Alati tasub teha röntgenpilt kopsudest – võib leida ka muud huvitavat. Pealegi on tuhkrutel üks üsna eriline asi - lümfoom, mis võib tabandada enam-vähem suvalist organit ja siis seda järama hakata.

Suur põrn ei pruugi tuhkrutel midagi erilist tähendada. Seda on tavaliselt looma kõhu palpeerimisel päris hästi tunda. Üldse on tuhkrud suhteliselt katsutavad loomad – st väga palju saab sõrme all paika panna ja alles siis peene diagnostika ja kallite aparaatidega esialgset arvamust kinnitada.

Noored loomad armastavad endale erinevaid asju sisse süüa. Levinuimad on näiteks kõrvatropid. Ka igasugune penoplast vms pehme kumm ja lateks. Ühelt seltsimehelt sai peensoolest eemaldatud täitsa terve hernes. Ka murelikivi ei liigu vabalt tuhkru ühest otsast teise ilma, et vahepeal sooleummistust, oksendamist, vähest vedelat kakamist ja punnitamist ei põhjustaks. Üldjuhul on võõrkeha sooles ka katsudes tunda. Mõnel suurel kahe ja poolekilosel jõmmil vast mitte. Kui arsti kõhutunne ikkagi väidab, et seal sees on midagi üleliigset, võta ta lahti! Kui aega, võimalust ja tahtmist jätkub, võib teha ka seeria baariumiga pilte. Sellele järgne lõikus pole muidugi nii tore aga selle eest värvilisem. Tuhkru soolestiku passaaž on kiire – normaalsel juhul peaks kahe kuni nelja tunniga sissesöödu looma teisest otsast väljuma. Seega jõuab hommikul pildistamisega alustatud looma veel pealelõunal lõigata ja õhtuni vel postoperatiivselt ka kliinikus jälgida. Enne kui koos leiuga omanikule üle anda.

Parim jõusööt tuhkrule on Royali – ausalt - ma ei saa selle reklaami eest kopikatki! – Convalescence Support pulber. Sellest saab jaokaupa teha jogurti konsistentsiga möksi, mida teadjamad loomad ise sisse luristavad – võib juba sooleopipäeva õhtul – või siis vedelamal kujul süstlaga anda saab.

Krambitavad tuhkrud igal võimalusel - valust, palavikust, madalast vere glükoosisisaldusest.... Kui käega katsutavat põhjust ei leia ja ka kõik näitajad korras, ravi sümptomaatiliselt - kaotada pole niikuinii enam midagi.