Sunday, April 4, 2010

Tuhkrute endokriinhaigused





Näe, mida tähendab mitu vaba päeva järjest ja magav ülejäänud pere. Kulitš ahjus küpseb nagu arvab ja mina sain üle vaadata järgmise teema. Siit ta tuleb!

Endokriinsüsteemi haigustest esineb tuhkrutel kõige sagedamini pankrease saarekeste kasvajaid, adrenalnäärmete haigusi ning diabeeti.

Pankrease saarekeste kasvajaid on keskealistel ja vanematel tuhkrutel väga sageli. Pankrease saarekesed koosnevad põhiliselt nelja tüüpi rakkudest: beeta- ehk B-rakud, mis eritavad insuliini, alfa, ehk A-rakud, mis eritavad glükagooni, delta, ehk D-rakud, mis eritavad somatostatiini, ja F- või P-rakud, mis eritavad pankrease polüpeptiide. Need rakud koonduvad gruppidesse, mis moodustavad nn Langerhansi saarekesi ja mis moodustavad endokriinse osa pankreasest, mis omakorda moodustab ainult 2% kogu pankrease mahust.

Kuigi esineb ka teiste rakkude vohamist, on tuhkrutel kõige sagedamini beetarakkude kasvajaid, insulinoome, mis eritavad organismi liigset insuliini ja põhjustavad hüpoglükeemiat. Peale selle ei reageeri kasvajarakud tavalistele insuliinieritumist pärssivatele teguritele ja eritavad ka nendele vastuseks veel insuliini. Pideva insulineemia juures säilib insuliini ainevahetuslik toime. Glükoneogenees ja glükogenolüüs maksas saab pärsitud ja suureneb kudede perifeerne glükoositarbimine. Normaalsel loomal madal glükoositase veres ärritab glükoretseptoreid tagaajus ja hüpotaalamuses ning vallandab glükagooni, kortisooli, epinefriini ja kasvuhormooni vabanemise. Need hormoonid tõstavad vere glükoosisisaldust stimuleerides glükoneogeneesi ja glükogenolüüsi maksas takistades glükoosi perifeerset kasutamist.

See mehhanism ei tööta insulinoomiga loomadel ja glükoosi tase veres püsib madal.

Hüpoglükeemia kliinilised tunnused on seotud närvinähtudega. Närvikoe rakud kasutavad glükoosi difusiooni abil. See kasutamine ei sõltu insuliinist. Kuna KNS rakkudel on kiire ainevahetus ja glükoos on nende peamine energiaallikas, tekivad selle puudusel närvinähud.

Etioloogia ja kliinilised tunnused

Kliinilised tunnused avalduvad sagedamini 4-5-aastastel tuhkrutel kuigi insulinoomi on leitud 3-8-aastastel loomadel, sugulist eelsoodumust pole täheldatud. Võib alata järsku või mitme nädala või kuude jooksul. Enamusel täheldatakse nõrkust, eriti tagajalgades, ja loidust, isu võib olla normaalne või vähenenud, vahel on loom kaalu kaotanud. Kaebused pole pidevad, esineb paremaid ja halvemaid perioode. Ägedal juhul võib loom kollabeeruda ja lamada reageerimatult mõnest minutist mõne tunnini. Pilk on klaasistunud, tühi. Tuhkur võib ka käppadega koonu kraapida, süljevool võib olla suurenenud, võib esineda hammaste krigistamist. Olukord võib ise üle minna või laheneb peale süsivesikuterikka siirupi andmist.

Mõnedel juhtudel võib organism pideva hüpoglükeemiaga harjuda.

Ülevaatusel võib leida teistele, kaasnevatele haigustele viitavaid tunnuseid nagu karvakadu, nahamoodustised, arütmiad. Võib ka väliselt mitte midagi leida.

Diagnostika

Vere glükoosisisaldust saab mõõta inimestele mõeldud mõõteriistadega. Hea on mõõta ka insuliinisisaldust vereplasmas. Tähtis on plasma kiiresti eraldada sest tänu erütrotsüütide ainevahetusele hakkab glükoosisisaldus kohe langema. Vereplasma glükoosisisaldus peaks olema olenevalt söömisest möödunud ajast 4-7 mmol/l. Insuliini sisaldus 4-43 mikroühikut milliliitri kohta või 30-300 pmol/l. Insulinoomi puhul võib see näitaja olla rohkem kui 700 piktomooli või üle 100 mikroühiku.

Vereseerumis võivad olla tõusnud ALT, AST – see viitab maksa lipidoosile või metastaasile. Vahel esineb leukotsütoosi, neutrofiiliat, monotsütoosi.

Ravi

Ravi on medikamentoosne või kirurgiline. Medikamentoosne tasakaalustab organismi seisundi päris hästi kuid ei mõjuta Tu kasvu. Prednisoloon suurendab perifeerset vere glükoosisaldust inhibeerides perifeersete kudede glükoosikasutust ja suurendades maksa glükoneogeneesi. Kergete hüpo tunnustega tuhkrule piisab tihti ainult Prednisolonist 0,5-2 mg/kg 12-tunnise intervalliga. Tavaliselt tuleb alustada 1 mg-st.

Tähtis on looma sööta tihti ja vältida pikemaid söögipause. Kõrget süsivesikute sisaldust toidus tuleks vältida sest see suurendab insuliini teket veelgi. Ainult tõeliste hüpošokkide korral tuleks anda kiiresti imenduvaid lihtsuhkruid.

Kirurgiline vahelesegamine on parim kuni 6-aastaste loomade puhul.

Preoperatiivselt 2 tundi vedelikteraapiat 5% dekstroosi või glükoosilahusega pluss vedelik ka operatsiooni ajal ja pärast seda. Korduvalt tuleb kontrollida vere glc- sisaldust. Postoperatiivselt juua mitte anda 12 ja süüa mitte 24 tundi. Vedelikteraapia peab jätkuma kuni sööb piisavalt. Glc-taset veres tuleb kontrollida esialgu kaks korda päevas. Mõni tuhkur võib postoperatiivselt muutuda hüperglükeemiliseks. See kestab 2-3 nädalat ja laheneb ravita iseenesest.

Insulinoomid on tuhkrutel tavaliselt pahaloomulised nagu koertel.

ADRENAALNÄÄRMETE HAIGUSED

Adrenokortikaalhaigust esineb väga tihti kesk- ja vanemaealistel tuhkrutel – 3-5-aastastel euroopa- ja üle 2-aastastel USA tuhkrutel. Ameerika tuhkrutel on uudismoodustise tavaliselt ka suuremad. Kõige iseloomulikumaks tunnuseks on sümmeetriline progresseeruv alopeetsia. Karvakadu algab tüüpiliselt talve lõpus või kevade algul ja võib sügisel tagasi kasvada. Sama kordub 2-3 aastat kuni karv enam tagasi ei kasva. Steriliseeritud emastel võib esineda välissuguelundite turse koos või ilma limase nõreta, piimanäärmete hüpertroofia. Isastel võib esineda erineva tasemega urineerimisraskusi. Täiesti kiilakal vanal loomal on alati adrenaalhaigus!


Soovitav on karvakadu dokumenteerida, et jälgida, kas ja kuidas see progresseerub. Mõnedel tuhkrutel esineb ainult nahalööve. Tüüpiline koht on turjal abaluude vahel.

Isastel esineva urineerimisraskuse, mis on põhjustatud parauretraalse koe tursest, lahendab paari päevaga tabandunud neerupealise eemaldamine ja tsüsti dreenimine. Ülevaatusel on tihti palpeeritavad mesenteriaalsed lümfisõlmed ja suurenenud neerupealised. Haige nääre on suurem ja kõvem, normaalselt pole neid tunda. Paljudel on ka põrn suurenenud kuid vanematel loomadel on see tavaline leid.

Diagnoosi kinnitab eemaldatud adrenaalkoe histoloogia. Ei veri ega uriin ei näita mitte midagi. Aimduse võib anda röntgen või ultraheli. Sesoonne saba kiilanemine eriti kastreeritud isastel loomadel ei ole tavaliselt seotud adrenaalhaigusega.

Ravi on kirurgiline või medikamentoosne – viimane võib tunnused küll ajutiselt või päriselt kaotada kuid ei mõjuta tavaliselt kasvaja arengut. Tavaliselt ei anna metastaase.

Vanematel kui 7-aastastel on tihti HCM – elavad lõikuse üle ja surevad järgmisel õhtul.

Operatsiooni eel veenitee, vajadusel, kuna tihti kaasneb ka insulinoom, ka glükoositaseme määramine. Kui võimalik, võtta ära ainult üks neerupealis ja kui, siis teisest ainult osa.

Kõhuõõne avamisel tuleks üle vaadata võimalikult kõik organid ning muutuste korral võtta biopsiaid. Isastel palpeerida läbi prostata ümbrus tsüstide leidmiseks. Emastel munasarja ja emakaköndid. Neerupealised on tihti ümbritsetud rasvaga ja asuvad neerudest kraniaalselt. Normaalsed neerupealised on valkjasroosad, 2-3 mm laiad ja 6-8 mm pikad. Kõik tabandunud näärmed ei pea olema suurenenud. Kollakaspruun värvus, tsüstid ja neerupealise enda suurenemine on näidutuseks selle eemaldamiseks. Sagedamini tabandub vasal neerupealis, mida on ka kergem kätte saada. Väldi massligatuure!

Parema neerupealise eemaldamine on keerulisem kuna see on seotud õõnesveeniga. Tavaliselt tuleb eemaldada ka tükk veeni seinast. On kirjeldatud ka täielikku veeni ligeerimist. Oletatavasti on tuhkrutel piisavalt kollateraale, et ellu jääda. Siiski tuleks enne selle otsuse tegemist proovida järgi muud variandid.

Kui tuhkur on väga letargiline, anna Prednisolooni 2-3 päeva postoperatiivselt 0,2 mg/kg päevas. Süüa niipea kui võimalik kui ei puudutatud sooli. Kui mõlemad neerupealised said eemaldatud, alusta algul dexametasooniga 4 mg/kg.

Mitotaan – aitab tuhkru puhul harva ja kliinika tuleb ravi lõpetamisel tagasi. Tuhkrutel tekib selle preparaadiga tihti hüpoglükeemia ka mitmeid päevi pärast ravi. Vajadusel kasuta Prednisolooni. Mitotaani doos on 50 mg iga päev ühe nädala jooksul, edasi 2-3 päeva tagant. Probleem seisneb selles, et kapsel tuleb anda tervelt.

Ketokonasool pole tuhkrutel efekti andnud.

Prognoos on opi puhul hea. Võib retsidiveeruda. Medikamentoosse ravi korral, kui probleem on ainult kosmeetiline, on prognoos elule hea. Prognoos on hullem, kui kasvaja mehhaaniliselt surub vena cavale, metastaseerub või hakkab luuüdile mõjuma pärssivalt.

PHEOCHROMOCYTOMA e. FEOKROMOTSÜTOOM

Neerupealise säsi kasvaja, mis toodab katehoolamiine – adrenaliini ja noradrenaliini. Tuhkrutel esineb harva. Kliinilised tunnused on seotud katehoolamiinide mõjuga südame-veresoonkonna tööle – tahhükardia, hingamisraskused, kardiovaskulaarne kollaps. Ravi on kirurgiline, medikamentoosne ravi ei aita. Prognoos on kahtlane.

DIABETES MELLITUS

Spontaanselt esineb tuhkrutel väga harva. Tavaliselt on eelnenud pankrease operatiivne mõjutamine.

Kliinilised tunnused on omased diabeedi tunnustele nagu teistelgi liikidel.

Diagnoosi kinnitab kliinika ja püsiv kõrge glükoositase vereseerumis. Muud biokeemilised näitajad ei pruugi kergemat vormi põdeval loomal olla muutunud.

Tuhkrutel võib seda haigust põhjustada insuliiniresistentsus, glükagonoom või insuliinipuudus.

Statsionaaritingimustes tuleks vere glükoosisisaldust mõõta kaks korda päevas. Insuliinidest sobib Caninsulin, Protaphane jt 12 tundi mõjuvad insuliinid. Alustada tuleks 0,5-1 ühikust looma kohta kaks korda päevas.

Reaalne on kodus kontrollida ribatestiga glükoosi ja ketokehade sisaldust uriinis. Kui uriinis glükoosi ei leidu, tuleks omanikul soovitada mitte süstida järgmist doosi. Kui glükoosi on vaid jälgedena, peaks süstima kokkulepitud doosi, kui glükoosi on palju, tõsta doosi poole ühiku võrra. Tuhkrul on insuliinidoosi raske reguleerida ja reaalne on hoida uriinis kergelt suhkrut ja ketokehad negatiivsena.


No comments:

Post a Comment