Teadmisi tuhkrutest

Muidugi ei jäta ma kasutamata võimalust oma kalleid eksponeerida. Vitamiinipasta paneb imesid tegema...

Mustela putorius furo – kodutuhkur e. Valgetuhkur. Ladina keelest otse tõlgituna hiiresööja haisev varas. Pärineb Euroopa või Siberi ahmist. Erinevatest allikatest võib leida erinevaid andmeid.

Kui metsiku tuhkru pojad enne silmade avanemist inimkontaktiga harjutada, tulevad neist taltsad.

Esimesed märkmed kodustatud tukrutest pärinevad ~350 a. EK Aristoteleselt. Euroopasse toodud ilmselt romaanlaste või normannide poolt. Kasutati näriliste hävitamiseks kodudes ja farmides, jäneste jahiks nii inimsöögiks kui arvukuse piiramiseks.

Võimeline murdma endast suuremat saaklooma. Liigub väga väikestes ruumides paremini kui kass. Kasutati ka laevadel rottide vastu.

Ka tänapäeval UK-s spordina. Ajavad jäneseid urgudest välja, kus koerad nad kinni püüavad või inimesed püsside või võrkudega jänesed maha lasevad või kinni püüavad.

Ferretlegging – rahvuslik spordiala Suurbritannias. Võistlejatel seotakse püksisääred pahkluu kohalt kinni ja pükstesse lastakse tuhkur. Võidab see, kes kõige kauem vastu peab. Rekord kuulub 72-aastasele Yorkshire`i mehele 5 tunni ja 26 minutiga.

Kasutatud kaablite transpordiks läbi kaablikanalite, biokatsetes katseloomadena, eriti inmese gripiviiruse uurimisel kuna tuhkur on sellele viirusele vastuvõtlik ja põeb grippi inimesega sarnaselt.

Lemmikloomana puhas, väike, sotsiaalne. Tähtis on omanike teadlikkus. Ei sobi alla 6-aastastele lastele. Miinuseks on sagedased kasvajad vanemas eas. Mõnes US osariigis lemmikloomana keelatud, mõnes on vaja eriluba.

Kehaehitus.

Pikk torujas kere, lühikesed jalad – sobib väikestest avaustest läbiminekuks ja väikestes ruumides liikumiseks. Selg on väga painduv ja seda saab keerata 180 kraadi, mis võimaldab ka kitsas torus ümber keerata. Kael on pikk ja jäme, peaaegu sama lai kui pea lõualiigese kohalt. Tänu sellele on raske kasutada kaelarihma. Küüsi ei saa sisse tõmmata ja tuhkur kasutab neid põhiliselt kaevamiseks ning haaramiseks. Võivad ronida mööda võrku või horisontaalset võre.

Isastel, kes kastreerimatult jõuavad suguküpsuseni, on kehamass tavaliselt umbes kaks korda suurem kui emastel. Emased on ette nähtud selleks, et nad pesa lähedal poegi kasvataksid ja selleks vajab väike keha vähem toitu. Nii jääb poegadele rohkem süüa. Isane peab kaitsema oma territooriumi ja võitlema õiguse eest paarituda võimalikult paljude emastega. Steriliseerides enne võõrutusiga, kasvavad emased suuremaks. Isastel, kes kastreeriti vara, ei kujune välja tugevat kaela ja õlalihastikku.

Keha rasvasisaldus sõltub aastaajast. Suvel on seda vähem, talvel rohkem. Paremini on see märgata steriliseerimata/kastreerimata loomadel ja vahe võib ulatuda kuni 40%.

Kõige loomulikum värvus on soobel, mis sarnaneb Euroopa ahmiga. Teised naturaalsed värvused on albiino ja kaneeli ehk liivakarva (cinnamon, sandy), kes sarnaneb Siberi ahmiga. Põhja Ameerikas on looduses elunev mustade jalgadega valge tuhkur väljasuremisohus.

Karvavahetus toimub reeglina kaks korda aastas. Karvastiku värvus ja struktuur sõltub aastaajast, suvel on karv lühem ja tumedam, talvel pikem ja kohevam ning heledam. Karvastiku värvus muutub ka vanusega, paljud hõbedased võivad muutuda mustasilmseteks valgeteks. Maski kuju võib muutuda iga karvavahetusega.

Äraaetud karva tagasikasvamine sõltub aastaajast, tervislikust seisundist ja vanusest ning võib aega võtta nädalaid või kuid. Algul võib uue karva kasv olla näha läbi naha sinaka varjundina.

Nahk on paks ja tihe, seda eriti kaelal, mis on praktiline võitlustes ja paaritumisel. Nahal pole higinäärmeid, mis tähendab seda, et tuhkur võib kergesti soojas üle kuumeneda. Nahas on väga aktiivsed rasunäärmed, eriti annavad need tunda paaritumishooajal, kus aluskarv muutub tänu nende näärmete intensiivsele tegevusele kollakaks ja kogu kasukas õlikaks.

Pärakunäärmed nagu kõigil kärplastel. Ei pritsi kaugemale nagu skunks. Nõre on vinava haisuga ning seda kardetakse tuhkrute puhul kõige rohkem. Tuhkur võib pärakunäärmeid tühjendada ärritudes, kartes, püüdes teisi loomi (ka inimest) peletada, aga ka lõdvestudes – näiteks süles mõnuledes.

Tuhkur näeb hämaras suhteliselt hästi – esivanemad jahtisid hämaras ja pimedas. Värvide eristamine pole teada, arvestades silma ehitust peaks see olema võimalik. Liikuvat objekti ründavad. Kõige paremini pidavat nad nägema põgeneva hiire kiirusega liikuvat objekti. Selleks võib olla ka pall, jalad jne.

Maitse-eelistused arenevad kolmandal elukuul, selle tõttu on hiljem uute maitsete suhtes umbusklik ja uue toiduga harjutamine vaevanõudev.

Käitumine

Tuhkur säilitab ka lemmikloomana pidamisel metsikute esivanemate füsioloogia ja käitumise. Kodustamine on muutnud tuhkru kartmatuks inimeste suhtes ja tänu sellele suudab ta uusi olukordi ja ümbrusi avastada hirmuta. Tähelepanu ja valmisolek põgenemiseks on vähenenud.

Tuhkru metsikud esivanemad elasid üksikutena ja puutusid omasugustega kokku ainult paaritumiseks. Kodustatud tuhkur elab tihti rahumeelselt kogukonnas, eriti kui on steriliseeritud/kastreeritud, säilitades mängulise käitumise, territooriumi märgistamise ja jahiinstinkti.

Agressiivne mäng õpetab jahipidamist ja kaitseoskusi. See algab umbes kuuenädalaselt ja areneb täiskasvanueani. Ka täiskasvanult armastavad nad mängida, eriti tuttavas seltskonnas. Tõsised rünnakud võivad esineda võõraste tulekul või hirmunud olekus. Levinuim võte on kaelast hammustamine. Seda teevad nii emased kui isased, eriti aga isased emast paaritades. Tuhkrul on väga tihke nahk, seda eriti kaelal ning nad taluvad tugevaid hammustusi selles piirkonnas erilise vaevata. Lisaks on kaelast hammustamine jahipidamisel kiire viis saagi tapmiseks. Teised agressiivse mängu osad on ründamine küljelt, tantsimine, siksakiline taganemine ja kluksuv häälitsus. Kaitsekäitumise hulka kuuluvad kõhisemine, kriiskamine ja lõugade laksutamine. Kriiskamine on seotud hirmu mitte valuga ja võib olla küllalt vali. Hammustamist vähendab kibeda aerosooli pihustamine tuhkru kaelale, omaniku kätele ja jalgadele.

Tuhkru ahmist esiisa elas maa-alustes käikudes ja urgudes, mille ta võttis üle teistelt loomadelt ning kohaldas selle endale sobivaks. Kodus armastab tuhkur kaevuda pehmesse materjali nagu mööbel, vaibad ja liivakast. Samuti meeldib neile seestpoolt uurida torukujulisi esemeid ja magada varjatud kohas. Ahmid on väga puhtad loomad ja ei urineeri ega rooja kunagi uru lähedusse. Nad kasutavad uriini, väljaheiteid ja pärakunäärmete nõre oma territooriumi märgistamiseks. Tuhkur nagu ahm püüab urineerides ja roojates tagurdada vertikaalse pinnani ning pärast jätta oma anaalnäärmete lõhna nühkides pärakut mööda ümbritsevat pinnast. Lisaks võib kastreerimata isane nühkida oma kõhtu ja külgi vastu piirdeid et jätta endast maha nahaõlide lõhna.

Tundub, et saaki otsides kasutavad tuhkrud pigem haistmist kui nägemismeelt. Kui objekt on positsioneeritud, ründavad nad liikuvat objekti ja üritavad teda kaelast hammustada. Kodused tuhkrud armastavad vahel rünnata liikuvaid esemeid nagu jalad, veerevad pallid või teised loomad.

Kuna tuhkur on maapinnale lähedal, siis suure osa ajast veedab ta nuuskides maapinda ja uurides nii ümbrust. Sellega tõmbab ta ninasse tolmu ja prahti ning sellest tulenevalt aevastab tihti. Tuhkru aevastus on valju kõlaga ja tihti ei saada aru, kas loom aevastab või köhib. Kui aevastamine pole sage ja muid haiguse tunnuseid pole, ei ole vaja muretseda.

Paljunemine

Nii isase kui emase tuhkru paljunemistsükkel on seotud valguspäeva pikkusega. See algab päeva pikenedes. Põhjapoolkeral on tuhkrute paljunemisperiood umbes märtsist augustini. Spermatogenees toimub detsembrist juulini ja mumandid on sel ajal suurenenud. Lisaks tugevneb sel ajal mõlema soo esindajatel naha õlide ja uriini lõhn. Valge tuhkru karvkate muutub kollakaks.

Emased tuhkrud on sesoonselt polüestrilised ja indutseeritult ovuleerijad. Paljunemisperioodil suurenevad neilgi märgatavalt välissuguelundid. Ovulatsioon toimub 30-40 tundi peale kopulatsiooni. Paaritumine ise on lärmakas. vägivaldne toiming, kus isane haarab emasel turjast, veab teda mööda maapinda ringi ja paaritab korduvalt. Kui emane on valmis, muutub ta selles haardes lõdvaks. Normaalne tiinus kestab 41-43 päeva. Emane kasvatab poegi üksi. Tiinust võib ultraheliga määrata umbes 14. päevast alates. Kui emane ei tiinestu, järgneb ebatiinus. Kui emast ei paaritata, jätkub jooksuaeg kuni sobiva valguspäevade perioodi lõpuni, paarituseni, hormoonravini või surmani emassuguhormoonide liia tõttu.

Pojad sünnivad pimedate ja kurtidena, õhukeselt kaetuna valgete karvakestega. Kolmandaks päevaks hakkab karvade värvus muutuma kui tegemist pole albiinoga. 21. elupäeva paiku hakkavad pojad liikuma ja võivad süüa pehmet toitu. Silmad ja kõrvad avanevad 32.-34. elupäeval. Võõrutamine toimub 6.-8.-nädalaselt. Emata jäänud tuhkrukutsikaid on väga raske üles kasvatada.

Pidamine

Tuhkur on intelligentne ja uudishimulik loom, keda ei tohiks pidada väikeses puuris kinniselt. Nad vajavad mänguruumi, kus saavad ohutult uurida ja avastada erinevaid esemeid – karbid, kastid, kotid, torud. Ala tuleb teha tuhkrukindlaks, st igasugune võimalus nende väljapääsemiseks tuleb välistada. Lisaks tuleks arvestada, et tuhkrud armastavad kaevuda mööblisse. See pole ainult ebameeldiv vaid võib olla ke eluohtlik, kui tuhkur neelab porolooni ja saab sellest sooleummistuse. Lisaks armastavad tuhkrud, eriti alla aastased, närida ja neelata kummist ja lateksist esemeid, millele võib järgneda soolteummistus.

Parim paik tuhkru eraldamiseks on traatpuur. Kinnine, klaasist ruum ei kõlba puuduliku ventileerituse tõttu. Puidust puur on mõeldav kuid sel juhul tuleb mõne kergestipuhastatava materjaliga katta selle põrand ja seinte alumine osa sest muidu on seda raske puhastada.

Kui tuhkruid peetakse õues, peab neil olema koht, kuhu varjuda päikese eest. Üle 32 soojakraadi pole neile hea. Kuna nende nahas pole higinäärmeid, kuumenevad nad kergesti üle. Alla 20 kraadise välistemperatuuri puhul peab neil olema soojendusega varjualune.

Hoides tuhkruid kliinikus statsionaaris, peab arvestama nende põgenemisvõimet isegi läbi väga kitsastena tunduvate pragude. Samuti peab neil olema varjatud koht magamiseks. Ilma selleta on nad stressis. Selliseks kohaks võib lisaks spetsiaalsetele saadaolevatele pesadele ja torudele kasutada vanu T-särke, kampsuneid, riidest kotte, rätikuid. Piisav on ka pappkarp sissepääsuavaga kui tuhkur kipub riidest pesa närima.

Peres, kus on mitu tuhkrut, peab olema vähemalt üks magamiskoht tuhkru kohta.

Tuhkru mänguasjad ei tohiks sisaldada kummi ega lateksit. Selle asemel sobivad hästi paberkotid, riidest beebi- või kassimänguasjad, tugevamast plastikust või metallist esemed. Tuhkrud armastavad ronida ja joosta läbi silinderjate objektide – sobivad plastikust kanalisatsiooni- ja ventilatsioonitorud jne.

Väidetavalt on tuhkruid lihtne õpetada kasutama liivakasti. Kuna tuhkrud armastavad oma hädade tegemiseks tagurdada, peaks liivakast olema kõrgete servadega. Soovitatav on granuleeritud saepuru. Kuna tuhkrul on lühike seedetrakt, ei pruugi loom alati õigeks ajaks oma puuri kastini jõuda. Sellepärast oleks vajalik mitme kasti olemasolu majapidamises kui tuhkur on lahtiselt.

Toitmine

Tuhkrud on lihasööjad, kes peaksid ära sööma kogu saaklooma. Nende ahmist eellased tõid saagi oma urgu ja sõid seda vähehaaval mitte ei õginud ennast täis. Tuhkrul on väga lühike seedetrakt väga vähese mikroflooraga, mis tähendab, et nad ei suuda seedida kiudu ja ei omasta hästi süsivesikuid. Looduses tarbivad nad vaid pooleldi seeditud süsivesikuid, mis leiduvad saaklooma maos. Sellest tulenevalt peaks tuhkru toit olema rasvarikas energia saamiseks, sisaldama rohkelt kõrgekvaliteedilist lihavalku ja võimalikult vähe süsivesikuid ning kiudu. Kui tuhkur sööb ainult oma saaklooma täies ulatuses, on tema väljaheide vähene ja tahke.

Kõige rohkem kodutuhkruid sööb loodetavasti kvaliteetset kuivtoitu. See sisaldab siiski palju teraviljakiudu, et toit säiliks ja püsiks ettenähtud olekus. Suur hulk taimset valku söögis võib põhjustada kusekivide teket. Liigne süsivesikute sisaldus toidus mõjub halvasti pankreasele. Tuhkrutele meeldib magus maitse. Paljud tootjad kasutavad seda ära tuhkrumaiuste tootmisel, mis on pigem kahjulikud. Kuivtoitu sööva tuhkru väljaheide on formeerunud kuid pehme, mahukas ja võib sisaldada nähtavalt seedimatut teravilja.

Kuivtoiduga söötmisel tuleb vaadata pakilt kõigepealt toorvalgusisaldust (crude protein), mis peaks olem 30-35% ja pärinema põhiliselt kvaliteetsest lihast mitte teraviljast. Rasvasisaldus peaks olema 15-20%. Kuivtoidu komponentide loetelu on toidupakil antud nende hulga järgi, kahanevas järjekorras. Kolm esimest tuhkru söögis peaks olema liha.

Kuna söök on kuiv, võib selle jätta ette pikemaks ajaks. Tuhkrud armastavad siiski peita osa toidust kuskile mujale, matkides sellega esiisade kommet osa saagist urgu tassida.

Kasvavate kutsikate toidus peaks olema 35% valku ja 20% rasva ning toitvad emad vajavad 20% rasva ning topelt hulka kaloreid võrreldes mittetiine tuhkruga.

Kuivtoidule võib anda lisaks värskeid tooreid siseorganeid või liha ja muna. Mõlema kvaliteet peab olema piisav inimtoiduks. Toidule võib lisada Omega-3 õli, kalaõli või liharasva, et tõsta selle rasvasisaldust. Jälgima peab, et rasvad ei oleks rääsunud.

Kuigi tuhkrutele meeldib piim ja puuviljad, ei tohiks neid anda, sest omanikud pakuvad sellega tihti üle ja nii väheneb tervislikuma toidu söömine ning kasvab suhkrute ja kiududega ületoitmine.

Tuhkrud omandavad oma söömisharjumused neljandaks elukuuks ja nii on täiskasvanud tuhkrut raske millegi uuega harjutada.

Kuna tuhkru seedetrakt on lühike, pole vaja neid tühja kõhuga võetud analüüsideks, k.a. vere glükoositaseme määramiseks näljutada kauem kui 3 tundi. Kuus tundi on enam kui küll, et tühjeneks seedetrakt soolelõikuseks.

Vesi peab alati olema kättesaadaval kas pudelist või raskest materjalist kausis. Kui loom pole harjunud pudelist jooma, peab teda harjutama. Kuna ka harjunud loom eelistab kaussi, siis tuleb seda eriti arvestada haige looma puhul. Tihti meeldib tuhkrutele veega mängida. Joogiveega ei ole soovitav tuhkrutele ravimeid ega toidulisandeid anda.